Sisu:Pooltel on sõlmitud vabatahtlik varakindlustuse leping sõiduauto suhtes (kaskoleping).Pooled vaidlevad selle üle, kas esiklaasi kahjustus kuulub hüvitamisele. Tarbija väitel puudub esiklaasil varasem kahjustus, kaupleja väitel on tegemist varasema kahjustusega ja sellest edasiläinud praoga. Pooled on tõenditena esitanud fotod.Tarbija on esitanud asjaolu, et sõitis autoga ja tema ja kaassõitja kuulsid ja nägid, kuidas esiaknasse lendas kivi, mis tekitas kahjustuse. Kaupleja ei ole sellele vastu vaielnud ega seda kontrollinud ega kummutanud.Vastavalt VÕS § 423 on kindlustusjuhtum eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse.Antud juhul on lepingus kindlustusjuhtum sõnastatud: „SKT-23.04 punkt 7.1.1 - kindlustusjuhtum on kindlustatud eseme äkiline, ootamatu ja ettenägematu kahjustumine, hävimine või kaotsiminek kindlustuskaitse kehtimise ajal lepingus sätestatud tingimustel, kui kohaldamisele ei kuulu ükski kindlustustingimustes toodud välistus või piirang.Eeltoodut täpsustab klaasikindlustuse osas Salva SKT-23.04 punkt 8.2.1, mille kohaselt loetakse klaasikindlustuse kindlustusjuhtumiks olukorda, kus sõiduki esi- või salongiklaas (sh klaasile paigaldatud kile) on kahjustunud või hävinud otseselt sõiduki klaasile suunatud löögi tagajärjel.Kindlustusjuhtumi toimumise tõendamiskoormis on hüvitise taotlejal. Antud juhul tuleb tõendada, et sõiduki esiklaasile on tekkinud kahjustus, mis on löögi tagajärg.Hüvitise taotlejalt ei saa nõuda tõendite esitamist enam, kui mõistlikult oodata saab. Autot kasutav isik ei saa filmida teise sõiduki ratta alt lendunud kivi lendu tõusu ega kokkupõrget.Täketega esiklaasi puhul on löögi korral klaasile prao tekkimise võimalus suurem. Täkete esinemine on kasutatud auto esiklaasil pigem tavaline. Kaupleja seisukoht, et  kui tuvastatakse, et kindlustuslepingu sõlmimise ajal oli auto esiklaasil täke, siis selle juurde prao tekkimist ei põhjusta uus kivilöök vaid varasem täke, ei ole õige. Harilikult ei muutu esiklaasi täkked pragudeks, aastaid vana sõiduki esiklaasis on tavaliselt vanu täkkeid ja need ei pragune harilikult.Esitatud vaidlusaluse kindlustusjuhtumi eelsete ja järgsete fotode kohta tuleb nentida, et nendelt sõiduki esiklaasi täkete tuvastamise usaldusväärsus on väga vaieldav. Väidetavat täket suurendades muutub see uduseks ja kindlalt ei saa tuvastada, kas väidetav täke on täke, klaasil olev määrdumine või peegeldus.Isegi, kui eeldada, et klaasil oli varasem täke, puuduvad tõendeid selle kohta, et vaidlusalune kahjustus on nimelt selle täkke edasipragunemine ja see ei ole põhjustanud esiklaasi tabanud löögist. Kaupleja väide, et tegemist on varasema täkke edasipragunemisega ei ole usaldusväärselt tõendatud.Tarbija on esitanud esiklaasi tabanud kivi kohta tõendid, mida mõistlikult saab eeldada ja avaldanud, et sündmusel oli tunnistaja. Tarbija on esitanud asjaolu, et kivi löögist esiklaasi jäi auk, see viitab, et klaasi tabas kivilöök. Kaupleja ei ole palunud tunnistaja seletust ega seda asjaolu vaidlustanud.Esitatud fotod on tehtud erinevate nurkade alt, mis muudab võimatuks selle hindamise, kas väidetav vana kahjustus ja uus kahjustus on esiklaasil samas kohas.Mööndes fotode kvaliteedist ja erinevate võttenurkade põhjustatud eksimisvõimalust on kaheldav, kas niinimetatud uus ja vana vigastus asuvad esiklaasil samas kohas. Fotode põhjal on need erinevas kohas, kui uurida nende asukohti esiklaasi servade suhtes. Arvestades esitatud fotosid ei asunud väidetav varasem vigastus samas kohas, kus on väidetav uus vigastus. Seega oli  väidetav vana vigastus määrdumine või peegeldus.Kindlustusjuhtum on esitatud fotode ja tarbija esitatud asjaolude alusel toimunud. Hüvitise taotleja on kindlustusjuhtumi tõendanud määral, mis vastab VÕS § 448 lg 2.Väide, et sõiduki esiklaasi tekkinud prao põhjustas esiklaasis varem olnud täke täiendava löögita, ei ole tõendatud.Kaupleja on esitanud tõendi kahju suuruse kohta. Nõude summa osas ei ole pooltel vaidlust. Komisjon arvestab nõude summa osas kaupleja tõendit. Taotlust hüvitisvähenduseks, näiteks omavastutuse võrra, ei esitatud.Tarbija on tõendanud, et kindlustusjuhtum (VÕS § 448 lg 1) on toimunud. Kindlustusandja hüvitamise kohustus on tekkinud ja sissenõutavaks muutunud (VÕS § 476 lg 1).Kaupleja on kohustist rikkunud (VÕS § 100, 476 lg 1) jättes kindlustusjuhtumi toimumisel kahju hüvitamata. Selliselt tekitatud kahju hüvitamine on rikutud normi (VÕS § 476 lg 1) kaitse-eesmärgiga kooskõlas.Tarbijale tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kaupleja rikkumisega. Kindlustusandja vastutust välistavaid ega rikkumist vabandavaid asjaolusid ei ole. Tarbija kahju hüvitamise nõue on sissenõutavaks muutunud.  

Sisu:Pooled on sõlminud kodukindlustuse lepingu. Esitatud asjaolude kohaselt puudub vaidlus selles, et kindlustusleping kehtib ja toimus kindlustusjuhtum. Samuti puudub vaidlus selles, et tarbijal on õigus saada asenduspinna kulude hüvitis ja asenduspinna kasutamise vajadus oli tekkinud. Esitatu põhjal vaidles kaupleja asenduspinna kulude suuruse osas vastu, väites, et tarbija poolt soovitud asenduspinnad ei ole samasugused, kui oli kahjustada saanud elamispind. Kaupleja esindaja kinnitas e-kirja teel, et kaupleja on nõus tasuma asenduspinna üürikulude katteks kindlustushüvitise summas 2000 eurot. Vastavalt VÕS § 489 lg 1 on kindlustusandja kohustus kindlaks teha kahju suurus. Sega oleks kindlustusandja lepingust tulenev kohustus olnud kindlaks teha asenduspinna hüvitise suurus ja see kindlustusvõtjale teatavaks teha. Kindlustusandja valitud meetod, kus ta vastas eitavalt  tarbija esitatud asenduspinna üürimise ettepanekutele ja lõpuks esitas ilma põhjenduseta väite, et hüvitab asenduspinna üürikulu katteks ainult kuni 2000 eurot, ei ole kahjukäsitlemise viis, mis kahju hüvitise taotlejat aitaks ning vaidlusi väldiks. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et kindlustusjuhtum on toimunud ja asenduspinna kasutamise hüvitise suurus on 2000 eurot. Kodukindlustuse tingimuste p 12.1.1. ei sätesta, et asenduspinna üürikulu hüvitamise eeldus on üürilepingu sõlmimine ja selle esitamine kindlustusandjale. Üürikulu all võib mõista summat, mis tuleb tasuda samaväärse elamispinna üürimisel ja kindlustusvõtja, kelle elamispinda ei saa kindlustusjuhtumi tõttu kasutada, võib sellest tekkinud kahju hüvitamist nõuda ka kasutuseelise kaotamise alusel, kus üüri suurus määratleb nõude summa. Kaupleja esindaja on tunnistanud, et kindlustusandjal on hüvitise tasumise kohustus ja määratlenud selle ka summaliselt - 2000 eurot. Pärast seda ei andnud kaupleja kliendile enam selle kahju hüvitamise kohta mingit tagasisidet ja jättis põhjendamata, miks on võimalik hüvitis piiratud 2000 euroga. Tarbija ei ole esitanud tõendeid, et kahju suurus oli 5000 eurot.  Kauplejal on kindlustushüvitise tasumise kohustus tüüptingimuste p 8,9 ja 12 alusel ja VÕS § 476 lg 1 alusel. Kuna kindlustusandja ei ole täitnud kindlustushüvitise tasumise kohustust on kindlustusandja rikkunud kohustust VÕS § 100 mõttes ja tarbijal on alus esitada kahju hüvitamise nõue VÕS § 101 lg 1 p 3 alusel. Kindlustusandja vastutust välistavaid ega rikkumist vabandavaid asjaolusid ei ole esitatud. Sellise kahju hüvitamine on poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu eesmärk.

Sisu:Pooled on sõlminud kindlustuslepingu. Pooltevahelises lepingus on tüüptingimused. Asjakohased tüüptingimused, mis on vaidlusega seotud, on järgmised:„5.2 Reisitõrke kindlustusjuhtumiteks on: 5.2.1 kindlustatu või temaga koos reisiva pereliikme (s.o abikaasa, elukaaslase, lapse, lapselapse, vanema, vanavanema) või kindlustatu reisikaaslase (kui reisipakett on broneeritud ja ostetud kahele) ootamatu äge haigestumine, õnnetusjuhtum või surm;5.6. Reisitõrke kindlustuse välistusedKäesolevas alapeatükis loetletud välistused kohalduvad nii reisitõrke kindlustusele kui ka reisitõrke lisakaitsetele. Kindlustusjuhtumiks ei ole ja hüvitamisele ei kuulu kahju järgmistel juhtudel:5.6.3 reisitõrke põhjustab kindlustatu krooniline haigus või selle ägenemine;“ Edaspidi käesolevas peatükis viidatakse p 5.6.3 kui vaidlustatud tüüptingimusele. Tarbija leiab, et vaidlustatud tüüptingimus on tühine tüüptingimus VÕS § 42 mõttes. Tarbija avalduse kohaselt ei tohiks vaidlustatud tüüptingimus kindlustusjuhtumit piirata.  Poolte vahel sõlmitud leping on vabatahtliku kindlustuse leping. Ükski õigusakt ei piiritle, mis peab olema reisi katkemise kindlustusjuhtumi puhul hüvitatav ja mis mitte. Lähtuda ei saa eeldusest, et kindlustusjuhtumi definitsioonile, mis on sätestatud tüüptingimuste p 5.2 ei saa lisada piiranguid.  Tüüptingimuste p 5.2 ja vaidlustatud tüüptingimus ei ole vastuolus vaid esimene neist sätestab kindlustusjuhtumi ja teine selle juurde piirangud. Selline lepingu ülesehitus ei ole üllatuslik, ebatavaline ega arusaamatu. Praktikas on kindlustuslepingu tüüptingimuste struktuur reeglina selline – nii Eestis kui mujal. Õige ei ole tarbija etteheide, et p 5.2 ja vaidlustatud tüüptingimus on vastuolus. Piirangu või täpsustuse  sätestamine ei ole vastuolu.  Tarbija hinnangul seab vaidlustatud tüüptingimus tarbijale ebamõistlikult kahjulikke kohustusi. Esitatud asjaolude kohaselt ei sea vaidlustatud tüüptingimus tarbijale täiendavat kohustust ega mingit eraldi kohustust.  Tarbija on esitanud väite, et vaidlustatud tüüptingimuse alusel hüvitamisest keeldumine on vastuolus Eesti seadustega. Esitatu kohaselt seisneb vastuolu VÕS § 42, mis sätestab, et tarbijat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus on tühine. Vaidlustatud tüüptingimusega kindlustusjuhtumi piirangu sätestamine ei jäta tarbijat ilma ühestki tarbijale seadusega tagatud õigusest. Tarbija leiab, et reisikatkestuse kindlustusjuhtumi piirang, mis sätestab, et kindlustusjuhtum ei ole varasema haiguse ägenemine, on vastuolus heade kommetega. Head kombed ega tava puudub selle kohta, missugune peab olema reisikindlustuse kindlustuslepingu kindlustusjuhtumi ulatus ja ka selle kohta, et reisikindlustuse lepingus peaks sätestama, et varasema haiguse ägenemine tuleb hüvitada. Seadus sätestab kindlustusjuhtumi või selle piirangud sundkindlustuse ja kohustusliku kindlustuse puhul, vabatahtliku reisikindlustuse lepingu kindlustusjuhtumi kohta piiranguid ega nõudeid ei sätestata.  Tarbija väitel rikub vaidlustatud tüüptingimus olulisel määral lepingus poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu ning kahjustab tarbija õigustatud ootust, et ootamatu ja dokumenteeritud hospitaliseerimist nõudnud terviserike on kindlustusjuhtum. Tarbija väide, et vaidlustatud tüüptingimus rikub lepingus poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu ei ole õige. Poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu rikkumine on eelkõige oluline olukorras, kus mingi asjaolu poolte suhet mõjutab pärast lepingu sõlmimist. Antud juhul oli vaidlustatud tüüptingimus lepingus sõlmimisest alates. Lepingut sõlmides ei olnud tarbijal esitatud asjaolude kohaselt õigustatud ootust, et varasema haiguse ägenemine on kindlustusjuhtum vaatamata vaidlustatud tüüptingimusele.  Vaidlustatud tüüptingimus ei ole üllatav, peidetud ega raskesti arusaadav. Vabatahtliku kindlustuslepingu puhul ei ole hüvitise taotlejal alust nõuda, et pärast kahjujuhtumit loetakse kindlustusjuhtumiks sündmus, mis vastavalt sõlmitud lepingule seda ei ole. See oleks vastuolus VÕS § 8 lg 2 sätestatud põhimõttega, et leping on täitmiseks kohustuslik. Tarbija väitel ei ole vaidlustatud tüüptingimus läbipaistev ega selge. Vaidlustatud tüüptingimus on nii esituselt kui sõnastuselt selge ning arusaadav ja ei ole mitmeti tõlgendatav. Rakendades tõlgendamismeetodeid ei saa vastavalt VÕS § 29 ja 39 jõuda vaidlusaluse sätte tõlgendamisel normini, et vaidlustatud tüüptingimusest tulenev kindlustusjuhtumi piirang ei kohaldu. Tarbija väide, et vaidlustatud tüüptingimus seab tarbija ebavõrdsesse olukorda, ei ole õige. Kõik isikud, kes on tarbijaga võrdses olukorras, on vaidlustatud tüüptingimuse rakendumisel võrdses olukorras. Ei ole viiteid sellele, et kaupleja kohaldab vaidlustatud tüüptingimust erinevate isikute puhul  erinevalt.  Tarbija on vaidlustatud tüüptingimust võrrelnud teiste kindlustusjuhtumite kindlustuskaitse ulatusega ja heidab ette, et erinevate kindlustusjuhtumite puhul pakutav kindlustuskaitse on erinev. Erinevate kindlustusjuhtumite kindlustuskaitse ei pea olema sarnane, sellist eeldust ei ole.   Vastavalt VÕS § 476 lg 1 kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju.  Kindlustuslepingu sõlmimisel on kindlustusvõtja jaoks tähtis veenduda selles, et kindlustusjuhtumi sõnastus ja võimalikud välistused vastavad kindlustusvõtja soovidele ja vajadustele. Kui pakutav ei ole vastav, saab kindlustusjuhtumi ja piirangute osas taotleda kindlustusandjalt muudatuse või välistuse sätestamist lepingus enne lepingu sõlmimist või valida teise toote või kindlustusandja.  Tulenevalt vaidlusaluse tüüptingimuse sõnastusest ei ole toimunu kindlustusjuhtum ja kaupleja ei ole kohustist rikkunud (VÕS § 100) ja avaldajal ei ole alust esitada kahju hüvitamise nõuet.

Sisu:Pooltel on sõlmitud kaskoleping sõiduauto suhtes.  Tarbija heidab kauplejale ette, et kaupleja ei ole tarbijat enne lepingu sõlmimist teavitanud tema sõiduki esiklaasi vigastuste kohta. Kaupleja on selgitanud, et tal ei ole kohustust teavitada sõidukiomanikku tema sõiduki puudustest. Kaupleja esitatud vastuväide on õige. Iga asja omaniku õigus on enda asja korras hoida ja selle puudused välja selgitada. Kindlustusandja poolt kindlustuslepingu sõlmimisel tehtud fotode eesmärk on selle hetke olustiku fikseerimine, kindlustusandja ei pea kindlustuslepingu sõlmimisel teostama kindlustatava asja auditit. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 423 on kindlustusjuhtum eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. Antud juhul on lepingus kindlustusjuhtum sõnastatud järgmiselt: „8.2.1, mille kohaselt loetakse klaasikindlustuse kindlustusjuhtumiks olukorda, kus sõiduki esi- või salongiklaas (sh klaasile paigaldatud kile) on kahjustunud või hävinud otseselt sõiduki klaasile suunatud löögi tagajärjel.“. Pooled ei vaidle selle üle, et sõiduki esiklaasil olid enne kindlustuslepingu sõlmimist kaks täket. Tõendatud on (esitatud foto nr 3), et kahju hüvitamise taotluse esitamise aluseks on esiklaasi tekkinud pragu. Tõendatud on ka see, et pragu enne kindlustuslepingu sõlmimist ei olnud. Tarbija väitel tekkis pragu sellest, et kivi lendas esiklaasi. Kaupleja väitel tekkis pragu sellest, et varem esinenud täke muutus praoks. Kindlustusjuhtumi toimumise tõendamiskoormis on hüvitise taotlejal. Antud juhul tuleb tõendada, et sõiduki esiklaasile on tekkinud kahjustus, mis on otsese löögi tagajärg. Kaupleja hüvitamiskohustus puuduks, kui see vigastus oli sõidukil varem. Hüvitise taotlejalt ei saa nõuda tõendite esitamist enam, kui temalt mõistlikult oodata saab. Autot kasutav isik ei saa filmida teise sõiduki ratta alt lendunud kivi lendutõusu ega kokkupõrget. Kui kivi lendab sõiduki esiklaasi, võib selle tulemusena tekkida pragu ja see võib mitte tekkida, samuti võib kivi kokkupõrkest jääda klaasile täke ja see võib mitte jääda.  Täketega esiklaasi puhul on löögi korral klaasile prao tekkimise võimalus suurem. Samas on täkete esinemine kasutatud auto esiklaasil pigem tavaline ning lähenemine, et kui tuvastatakse, et kindlustuslepingu sõlmimise ajal oli esiklaasil kasvõi üks täke, siis ei hüvitata kahju, kui pragu hakkab jooksma sellest kohast, ei ole õige, sest prao tekkimise põhjus on uus löök. Harilikult ei muutu esiklaasi täkked pragudeks. Kui kindlustusandja leiab, et ei soovi pakkuda klaasikindlustust sõidukile, mille esiklaasil on täkkeid, siis tuleb tüüptingimused vastavalt sõnastada. Praegu kehtiva kindlustuslepingu alusel on kaupleja pakkunud klaasikindlustuse kindlustuskaitset ka sõidukile, mille esiklaasil on täkked.  Kindlustusjuhtum on esitatud fotode alusel toimunud, selleks on esiklaasi tekkinud pragu. Hüvitise taotleja on kindlustusjuhtumi tõendanud määral, mis vastab VÕS § 448 lg 2. Kaupleja väide, et sõiduki esiklaasi tekkinud prao põhjus on, et esiklaasis varem olnud täke muutus täiendava löögita, praoks, ei ole tõendatud ega eluliselt usutav. Hüvitamisest keeldumise aluse tõendamiskoormis on kindlustusandjal. Kaupleja vastuväited nõude summale on põhjendatud, tarbija nõue ei saa ületada 427,5 eurot, põhjus on omavastutuse rakendamine. Tarbija on tõendanud, et kindlustusjuhtum (VÕS § 448 lg 1) on toimunud. Kindlustusandja hüvitamise kohustus on tekkinud ja sissenõutavaks muutunud (VÕS § 476 lg 1). Kaupleja on rikkunud enda kohustist (VÕS § 100) jättes kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitise maksmata. Kindlustusandja vastutust välistavaid ega rikkumist vabandavaid asjaolusid ei ole. Tarbijale tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kaupleja rikkumisega, kindlustusjuhtumile vaatamata ei makstud hüvitist. Tarbijal on sissenõutavaks muutunud kahju hüvitamise nõue (VÕS § 101 lg 1 p 3). Sellise kahju hüvitamine on rikutud normi (VÕS § 476 lg 1) kaitse-eesmärgiga kooskõlas - kindlustusandja peab kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kahju.  

Sisu:Kaupleja on tarbijale kahju tekitanud isiku liikluskindlustuslepingu kindlustusandja. Tarbija väidete kohaselt sai liiklusõnnetuse käigus kahjustada tema sõiduki kütteseade. Pärast liiklusõnnetust seda viga kindlaks ei tehtud vaatamata sellele, et tarbija enda sõnul juhtis selle vajadusele korduvalt kaupleja tähelepanu. Kahju tekitamise korral on kahju tekitanud isikul kohustus kannatanule kahju hüvitada. Kui tegemist on liiklusõnnetuse läbi tekkinud kahjuga, hüvitab kahju selle kahju tekitanud isiku asemel tema vastutuskindlustuse kindlustusandja. Kahju hüvitamist saab reeglina nõuda rahas. Kahju tekitanud isikult ei saa nõuda kahjustatud asja puuduste kindlakstegemist ega ka vahetut remondi teostamist, küll aga nende kulude hüvitamist. Kahju tekitanud isiku ülesanne ei ole kahju tekkimise tõendamine. Kahju tekkimise peab vaidluse korral tõendama hüvitamisnõude esitanud isik. Kui kahju hüvitamiskohustus on selge ja kahju hüvitamise kohustus on kindlustusandjal, peab kindlustusandja kindlaks tegema kahju suuruse (VÕS § 489 lg 1). Antud juhul ei ole tarbija tõendanud, et tema sõiduki kütteseadme mittetöötamise põhjus on toimunud liiklusõnnetus. Tulenevalt võlaõigusseadusest (§ 476 lg 1) ja kohtupraktikast, on kindlustusjuhtumi tõendamise kohustus nõude esitajal, seega peaks tarbija tõendama, et tema sõiduki vaidlusaluse puuduse  põhjustas liiklusõnnetus. Tarbija esitatud e-kiri sõiduki kütteseadme rikke põhjuse kohta  on umbmäärane. Selle tõendi usutavuse on kahtluse alla seadnud ka kaupleja. E-kiri on koostatud arvestatava aja möödumise järel pärast liiklusõnnetust ja sellest ei selgu, milles täpselt seisnes kütteseadme puudus ja kas see on põhjuslikus seoses toimunud liiklusõnnetusega või on rike seotud sõiduki vananemisega kaasneva loomuliku kulumisega. Antud tõend ei ole piisav, et otsustada, et sõiduki kütteseadme rike on põhjustatud liiklusõnnetusest. Kaupleja ei ole enda kohustust rikkunud (VÕS § 100, 476 lg 1 ja tarbijal ei ole vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 3 alust kahju hüvitamise nõude esitamiseks. 

Sisu: 1.Pooled on sõlminud kindlustuslepingu. Vaidlus on selle üle, kas sõiduki detailid, mis said kindlustusjuhtumis kahjustusi, tuleb vahetada või mitte. Tegemist oli sõiduki karterikaitse ja heitgaaside väljalaskesüsteemi detailidega, mis ei ole nähtavad ja kindlustusandja on seisukohal, et nende vahetamine ei ole mõistlik, sest detailide vigastused on kosmeetilised ja ei põhjusta sõidukile tehniliselt mingit kahju. Tarbija tugineb sellele, et kuna sõiduki detailid ei olnud enne kindlustusjuhtumit kahjustatud, tuleb taastada kindlustusjuhtumi eelne olukord. Samuti tugineb tarbija remondiettevõtete remondikalkulatsioonidele, mille kohaselt tuleb detailid vahetada. 2.  Komisjon nõustub asjas lepitusmenetluse läbi viinud lepitaja seisukohtadega, mis oli kokkuvõtlikult, et:  “Kõik kolm sõiduki remondi pakkujat Inchape Motors Estonia, United Motors, ja BM Auto kinnitavad, et vaidlusalused kahjustused on tekkinud ühe ja sama õnnetuse tagajärjel. Inchape Motors Eesti AS on selgitanud, et aja jooksul tekib kahjustatud osadele korrosioon mis rikub nende seisukorra lõpuks täielikult ja vajavad seetõttu väljavahetamist. See on väljatoodud ka Inchape Motors Estonia AS ülevaatuse lühivideos: https://eu.citnow.com/vtK_PMbzXyP .  Inchape Motors Eesti AS ja BM Auto OÜ on selgitanud, et seeläbi jääks taastamata sõiduki esialgne seisukord, mis vähendaks iga mõistliku kasutaja jaoks sõiduki turuväärtust. Sõidukit edaspidi kontrollides jäävad kahjustused silmnähtavaks.  Sõidukikindlustustingimuste p 13.2.3 kohaselt hüvitatakse varuosade ja detailide maksumus vastavalt kindlustusjuhtumieelsele seisundile, seega on kindlustusandjal p 13.2.3 ja p 12 c) kohaselt kohustus hüvitada õnnetuse tagajärjel vigastatud detailide väljavahetus kogu kahju ulatuses kuu aja jooksul. Kindlustusandja on aga valinud odavaima pakkuja United Motors AS'i kust olid kõik kolm vaidlusalust detaili pakkumisest välja jäetud ehkki ka United Motors oli tuvastanud samade vaidlusaluste kahjustuste olemasolu.Kahjustatud isik ei pea VÕS § 132 lg 3 esimese lause alusel nõuet esitades alati võtma aluseks kõige odavama remondivõimaluse, sest kahju hüvitamise eesmärgist (VÕS § 127 lg 1 ja § 132 lg 3 esimene lause) lähtudes peab remont tagama kahjustatud asja kahjustamise eelse väärtuse maksimaalse taastamise. Kui osad kahjustatud detailid jäetakse vahetamata, siis ei ole avaldaja olukord kuidagi maksimaalselt lähedane olukorrale, mis oleks olnud ilma kindlustusjuhtumita, samuti ei taasta see kindlustatud eseme juhtumieelset väärtust maksimaalselt ning leiab, et avaldaja poolt esitatud nõue kindlustatud eseme taastusremondi kulude hüvitamise osas vastavalt Inchcape Motors kalkulatsioonile on põhjendatud. Ühtlasi peab EKSL vastavalt Riigikohtu seisukohale põhjendatud hüvitatavaks kahjuks ka sõiduki ülevaatuse ja vigastuste kindlakstegemisega seotud kulusid Kahju hüvitamise ulatust reguleerivad võlaõigusseaduse 7. peatüki sätted (VÕS §-d 127-135). Need sätted on üldsätetena kohaldavad ka kindlustusandja täitmise kohustuse olemasolu ja ulatuse määramisel kahjukindlustuses, kuivõrd määratlevad, mida käsitada kahjuna.  Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu (antud juhtumil kindlustusjuhtumit) ei oleks esinenud (differentsihüpotees). Sisuliselt on kahjukindlustuse eesmärk taastada kindlustusjuhtumi eelne olukord niivõrd, kuivõrd see on võimalik. VÕS § 132 mõte on kaitsta kahjustatud isiku vara koosseisu säilimist. Järelikult lähtutakse asja kahjustamise korral kahjuhüvitise kindlaksmääramisel eelkõige vara senise koosseisu ja olukorra taastamiseks vajalike kulutuste suurusest. See, et lähtutakse vara endise koosseisu ja olukorra taastamisest tähendab teisisõnu seda, et absoluutselt ei ole oluline, kas kahjustamise tõttu turuväärtus vähenes või kahjustus mõjutas asja funktsionaalsust, nt väike täke uksel ei mõjuta turuväärtust ja/või funktsionaalusust.  Kohtupraktikas on jõutud seisukohale, et mõistlikuks tuleb lugeda taastusremondi kulusid, mille puhul tehtavad remonttööd peaksid asetama kahjustatud isiku olukorda, mis on maksimaalselt lähedane olukorrale, milles kahjustatud isik oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1) ja remont peab muuhulgas tagama kahjustatud asja kahjustamise eelse väärtuse maksimaalse taastamise. Kui vaidlusalused detailid jäävad vahetamata, siis esineb ilmselge diferents võrreldes kindlustusjuhtumi  eelse olukorraga .  Avaldaja poolt esitatud nõue kindlustatud eseme taastusremondi kulude hüvitamise osas vastavalt Inchcape Motors kalkulatsioonile on põhjendatud. Avaldaja nõuab ka kahju suuruse kindlakstegemise ja suuruse määramisega seotud kulude hüvitamist, mille nõudmine on põhjendatud (VÕS § 491 lg 1 1 ls, 128 lg 3), kuivõrd kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel oli erimeelsus seoses kahju suuruse määramisega (Inchape kalkulatsioon).”. 3. Kindlustusandja viitab hüvitamisest keeldumist põhjendades remondiettevõtja seisukohale, et tekkinud sõiduki vigastused ei ole olulised, kuna “summutiklapp töötab nagu vanasti, keskmise summutiosa vigastused ei muuda kuidagi auto mootori tööd ning käigukasti põhja vigastus ei sega sõitmist.”. Kaupleja leiab, et tegemist on kosmeetiliste puudustega, mis ei takista sõiduki sihtotstarbelist kasutamist. Kaupleja viitab tüüptingimuste punktile 13.2.2, mis  sätestab: Kindlustatud eseme kahjustumisel hüvitatakse remontimise mõistlikud kulud.  Kindlustusjuhtumi tüüptingimuste punktid 7.1.1. ja 7.2.1. sätestavad, et kindlustusjuhtum on kahju tekkimine.  Tüüptingimused ei sätesta piirangid, mis võimaldaks piirata seadusega sätestatud ja harilikus õiguspraktikas kasutatavat kahju mõistet. Ka VÕS § 132 lg 3 sätestab, et hüvitada tuleb mõistlikud kulud. Siiski ei ole tüüptingimuste alusel võimalik sisustada „kahju“ mõistet erinevalt, kui see on piiritletud võlaõigusseaduses. Kui sõidukile on faktiliselt kahjustused tekkinud ja sõidukite remondiga tegelevad ettevõtjad peavad kahjustuse kõrvaldamiseks vajalikuks kahjustatud detailide vahetamist ei ole kaupleja paljasõnaline väide, et “kahju hüvitamine pole mõistlik” alus hüvitamisest keeldumiseks. Kui kindlustusandja leiab, et kahju ei ole tekkinud ning sõiduki seisund ei ole halvenenud ja tarbija on samas olukorras, nagu enne kindlustusjuhtumit, pidanuks kaupleja need asjaolud tõendama.  Momendil ei ole tõendatud, et kahju ei ole tekkinud või tekkinud kahjustused on võrreldavad sõiduki tavalise kasutamise käigus tekkiva kulumise või muu sarnasega. Sõiduki detailid on vigastatud ning selline ei olnud sõiduki kindlustusjuhtumi eelne olukord.  Kaupleja poolt autoremondiettevõtja seisukoha kaudu väljendatud seisukoht, et hüvitatakse vaid kahju, mis “takistab auto mootori tööd ning segab sõitmist” ei põhine õigusaktidel ega poolte lepingul. Kui tüüptingimuste p 13.2.2 sellist tõlgendust jaatada jääks hüvitamata näiteks ka sõiduki keredetailide värvikahjustuseta mõlkimised ja kõik muud sõidukite kahjustused, mis ei muuda sõiduki kasutamist õiguslikult lubamatuks ega takista sõiduki sihtotstarbelist kasutamist.   4. Kaupleja on esitanud väite, et vaidluse lahendamisel ei kohaldu automaatselt VÕS. Samas kaupleja viitab seejärel VÕS § 422 lg-st 1,VÕS § 423 lg 1 ja VÕS § 476 lg 1 ning nende kaudu kindlustusjuhtumile.  Kaupleja ei ole tõendanud, et toimunu ei ole kindlustusjuhtum, samuti ei ole kaupleja tõendanud, et esineb tüüptingimustes sätestatud ning antud juhtumile kohalduv hüvitamisvälistus. Vastavalt tüüptingimuste p. 7.1.1 on kindlustusjuhtumiks kindlustatud eseme äkiline, ootamatu ja ettenägematu kahjustumine, hävimine või kaotsiminek kindlustuskaitse kehtimise ajal lepingus sätestatud tingimustel, kui kohaldamisele ei kuulu ükski kindlustustingimustes (edaspidi „tingimused“) toodud välistus või piirang. Vastavalt tüüptingimuste p 7.2.1 loetakse õnnetusjuhtumiks kindlustatud eseme kahjustumist või hävimist välise mehaanilise jõu tagajärjel, sh liiklusõnnetus. Sõiduk sõitis otsa eesolnud takistusele, see on liiklusõnnetus. Kindlustusjuhtum on toimunud. Kindlustusjuhtumit reguleerivas tüüptingimuste peatükis ei ole sätestatud piirangut, mis välistaks toimunu kvalifitseerimise kindlustusjuhtumiks. Vastavalt kaupleja viidatud VÕS § 422 peab kaupleja hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju.  Kaupleja ei ole tõendanud, et kahju ei ole tekkinud, kaupleja on esitanud väite, et kahju hüvitamine ei ole mõistlik. Kauplejal ei ole VÕS § 42 lg 3 p 18 alusel võimalik endale võtta ainuõigust tõlgendada lepingutingimusi. Tüüptingimuste p 13.2.2 ei võimalda kauplejal otsustada, et mingi kindlustusjuhtumi korral kahju hüvitamine ei ole mõistlik. Kui kindlustusjuhtum on toimunud, on kindlustusandja täitmiskohustus vastavalt VÕS § 476 lg 1 sissenõutavaks muutunud alates kahju kindlakstegemiseks vajalike toimingute lõpuleviimisest. 5. Kaupleja on kohustust rikkunud (VÕS § 100; VÕS § 476 lg 1 ) jättes kindlustusjuhtumi toimumise järel kindlustushüvitise maksmata. Alusetu hüvitamisest keeldumisega põhjustatud kahju hüvitamine on poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu kaitse-eesmärgi kohane. Tarbijal on kaupleja vastu kahju hüvitamise nõue (VÕS § 101 lg 1 p 3). Tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kaupleja tegevusega.  Nõude summa üle vaidlus puudub, selle kohta ei ole kaupleja vastuväiteid esitanud. Kaupleja vastutust välistavaid ega kaupleja rikkumist vabandavaid asjaolusid ei ole.  

Sisu:Pooled on sõlminud kaskolepingu sõiduki suhtes. Tarbija on teatanud sõidukiga toimunud õnnetusest, kuid õnnetuse asjaolud ei ole selged ja tarbija esitatu ja sõiduki vigastused ei ole vastavuses. Kaupleja on 13.06.2024 teinud otsuse, et hüvitab kahju selles osas, mis vastab tarbija poolt esitatud juhtumi kirjeldusele. Vastavalt otsusele on kaupleja nõus hüvitama sõiduki paremale esinurgale tekkinud kahju, mis on seostatavad 18.04.2024 liiklusõnnetusega. Selleks, et oleks teada hüvitatava kahju suurus, on kaupleja tarbijal palunud näidata sõiduk ette talle sobivas remondiettevõttes. Olemasolevast BCA Autoekspert OÜ kalkulatsioonist ei ole võimalik eristada konkreetselt parema külje taastamistöödeks kuluvat summat. Esitatu põhjal ei ole tarbija sõidukit ülevaatuseks esitanud, selleta ei ole võimalik kahjusummat kindlaks teha. Kui tarbija ei võimalda kindlaks teha hüvitamisele kuuluva kahju suurust, on tarbija vastuvõtuviivituses. VÕS § 119 sätestatud vastuvõtuviivitusse satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Kaupleja ei ole enda kohustust rikkunud (VÕS § 100) ja tarbijal puudub nõue kaupleja vastu ja võimalus kohaldada kaupleja suhtes VÕS § 101 lg 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid.

Sisu:Pooled on sõlminud kindlustuslepingu. Kaupleja on kahju hüvitanud, avaldaja hinnangul osaliselt. Avaldaja väidab, et hüvitada tulnuks ka esiklaasi kiletamise kulud. Kaupleja väitel ei kuulu esiklaasi kiletamise kulud hüvitamisele, sest sõiduki esiklaasi kiletamine ei ole lubatud. Vaidlus puudub selle üle, et VÕS § 476 lg 1 kohane kindlustusjuhtum on toimunud. Kahju hüvitamisel tuleb arvestada VÕS § 127 ja 132. VÕS § 132 lg 2-3 kohaselt kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, kuulub hüvitamisele hävinud või kaotsiläinud asja väärtus. Kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1. Sõiduki kindlustamisel eeldatakse, et sõiduk peab olema seisundis, mis vastab õigusaktidele sätestatule. Sõiduki esiklaasi kahjustamisel peab kohustatud isik hüvitama kahju, mis vastab uue samaväärse esiklaasi hinnale. Samaväärne on esiklaas, mis sobib kasutamiseks antud sõidukil. Samaväärseks ei saa pidada esiklaasi, mis ei vasta õigusaktide nõuetele. Seega ei saa kahju hüvitamisel kahju suuruse arvutamise alusel võtta aluseks asja, mis on halvemate omadustega, kui oli kahjustatud asi. Kui asjale oli tehtud täiendus, mis on ebaseaduslik ja mille puhul on sellise asja kasutamine õigusaktiga keelatud, siis ei ole see kahju hüvitatav, sest sellise kahju tekkimine ei ole VÕS § 127 lg 2 ja 3 alusel ettenähtav. Kiletatud esiklaasi väärtus ei ole suurem, kui ilma kileta esiklaasi väärtus, kuna esiklaasi kiletamise järel ei ole selle kasutamine lubatud. Seega ei suurenda esiklaasi kiletamine selle väärtust. Kaupleja ei ole avaldajaga sõlmitud lepingut rikkunud, avaldajal puudub kaupleja vastu nõue.    

Sisu:Pooled on sõlminud kodukindlustuse lepingu. Esitatud asjaolude kohaselt puudub vaidlus selles, et kindlustusleping kehtib ja toimus kindlustusjuhtum. Samuti puudub vaidlus selles, et tarbijal on õigus saada asenduspinna kulude hüvitis ja asenduspinna kasutamise vajadus oli tekkinud. Esitatu põhjal vaidles kaupleja asenduspinna kulude suuruse osas vastu, väites, et tarbija poolt soovitud asenduspinnad ei ole samasugused, kui oli kahjustada saanud elamispind. Kaupleja esindaja kinnitas e-kirja teel, et kaupleja on nõus tasuma asenduspinna üürikulude katteks kindlustushüvitise summas 2000 eurot. Vastavalt VÕS § 489 lg 1 on kindlustusandja kohustus kindlaks teha kahju suurus. Sega oleks kindlustusandja lepingust tulenev kohustus olnud kindlaks teha asenduspinna hüvitise suurus ja see kindlustusvõtjale teatavaks teha. Kindlustusandja valitud meetod, kus ta vastas eitavalt  tarbija esitatud asenduspinna üürimise ettepanekutele ja lõpuks esitas ilma põhjenduseta väite, et hüvitab asenduspinna üürikulu katteks ainult kuni 2000 eurot, ei ole kahjukäsitlemise viis, mis kahju hüvitise taotlejat aitaks ning vaidlusi väldiks. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et kindlustusjuhtum on toimunud ja asenduspinna kasutamise hüvitise suurus on 2000 eurot. Kodukindlustuse tingimuste p 12.1.1. ei sätesta, et asenduspinna üürikulu hüvitamise eeldus on üürilepingu sõlmimine ja selle esitamine kindlustusandjale. Üürikulu all võib mõista summat, mis tuleb tasuda samaväärse elamispinna üürimisel ja kindlustusvõtja, kelle elamispinda ei saa kindlustusjuhtumi tõttu kasutada, võib sellest tekkinud kahju hüvitamist nõuda ka kasutuseelise kaotamise alusel, kus üüri suurus määratleb nõude summa. Kaupleja esindaja on tunnistanud, et kindlustusandjal on hüvitise tasumise kohustus ja määratlenud selle ka summaliselt - 2000 eurot. Pärast seda ei andnud kaupleja kliendile enam selle kahju hüvitamise kohta mingit tagasisidet ja jättis põhjendamata, miks on võimalik hüvitis piiratud 2000 euroga. Tarbija ei ole esitanud tõendeid, et kahju suurus oli 5000 eurot.  Kauplejal on kindlustushüvitise tasumise kohustus tüüptingimuste p 8,9 ja 12 alusel ja VÕS § 476 lg 1 alusel. Kuna kindlustusandja ei ole täitnud kindlustushüvitise tasumise kohustust on kindlustusandja rikkunud kohustust VÕS § 100 mõttes ja tarbijal on alus esitada kahju hüvitamise nõue VÕS § 101 lg 1 p 3 alusel. Kindlustusandja vastutust välistavaid ega rikkumist vabandavaid asjaolusid ei ole esitatud. Sellise kahju hüvitamine on poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu eesmärk.

Sisu:Pooled on sõlminud kindlustuslepingu. Puudub vaidlus, et klaasi kahjustamine on kindlustuslepingu alusel kindlustusjuhtum, puudub vaidlus nõude summa üle. Kindlustusandja vastus ei viita omavastutuse kohaldamisele. Tõendina esitatud fotode alusel ei ole võimalik tuvastada, kas avaldaja sõiduki klaasil oli enne väidetavat klaasi kahjustada saamist vigastus või mitte. Esitatud fotode kvaliteet ei võimalda seda. Esitatud fotode usaldusväärsus on küsitav, kuna väidetavate vigastuste kohti suurendades ilmub sinna ristkülikukujuline kast, millel on omakorda valge täpp. Suurendades foto muid kohti, sellist efekti ei ole. Seega on võimalik, et väidetava kahjustuse kohta on töödeldud. Fotol suurendamise teel ilmuv valge täpp ei ole määratletav, ei ole aru saada, et tegemist on vigastusega, see võib olla klaasi määrdumine. Samuti ei ole foto tegemise aeg ja kindlustuslepingu sõlmimise hetk ühildatavad, vastavalt kaupleja seisukohale on klaasikindlustus rakendunud, kui klaasil puudub kahjustus lepingu sõlmimise hetkel. Vaidlus puudub selles, et klaasile on tekkinud pragu, seega on kindlustusjuhtum toimunud. Hüvitamist välistav asjaolu, millele kaupleja on tuginenud, on tõendamata. Kahju hüvitamisest keeldumise aluse tõendamiskoormis lasub kindlustusandjal.

Sisu:Pooled on sõlminud kindlustuslepingu. Tarbija deklareeritu vastab sõlmitud kindlustuslepingu kindlustusjuhtumi kirjeldusele. Kindlustusjuhtum on toimunud, komisjon kontrollib, kas kaupleja esitatud hüvitamisest keeldumise alused esinevad. Kaupleja väitel ei ole kahju tekkinud, sest sõiduki esiklaas oli kahjustatud enne kindlustuslepingu sõlmimist määral, et see oleks tulnud vahetada. Esitatud foto, millel on sõiduk enne kindlustuslepingu sõlmimist ja kus kaupleja väitel on nähtav varasem kahjustus, ei tõenda varasemat kahjustust. Foto suurendamisel ei selgu, et kaupleja osundatud kohas on kahjustus. Kaupleja esitatud asjaolu on tõendamata ja ei saa olla hüvitamisest keeldumise alus. Kaupleja viitab, et on vabanenud tarbijale hüvitamise kohustusest VÕS § 448 lg 2 ja VÕS § 449 lg 2 alusel. Kaupleja ei ole tõendanud, et tarbija on rikkunud kindlustusandja suhtes mingit kohustust, samuti ei ole tõendeid tahtliku rikkumise kohta. Kaupleja esitatud asjaolu on tõendamata ja ei saa olla hüvitamisest keeldumise alus. Kaupleja nägemus, et kaupleja võib anda kliendile korraldusi ilmuda mingi isiku juurde, ei haaku viidatud regulatsiooniga. Hüvitise taotleja peab andma teavet, kuid kindlustusandja koostööpartner või kahjukäsitleja peab minema kohta, kus teabeallikas asub. Kui isik ei soovi katkise esiklaasiga sõidukiga liigelda, ei saa kindlustusandja temalt seda nõuda. Lisaks nähtub esitatu põhjal, et kaupleja ei ole teostanud kahjukäsitlust korrektselt ja ei ole tarbijaga suhelnud. Kui kindlustusandja ei suhtle kliendiga, on ennustatav, et ta ei saa soovitud teavet ning kahjukäsitlus tundub kliendile ebaviisakas ja selle käigus tekivad konfliktid. Nõude summa osas ei ole kaupleja vastuväiteid esitanud.

Sisu:Puudub vaidlus, et kindlustusjuhtum seoses tarbija tervisekahjustusega on toimunud ning seoses tervisekahjustusega hüvitatav summa on 80,8 eurot ja see on hüvitatud. Poolte vaidlus 80,8 euro hüvitamise osas on lõppenud. Kaupleja tunnistas seda nõuet ja hüvitas selle tarbijale pärast komisjoni istungit ja enne otsuse tegemist. Kaupleja on keeldunud hüvitamast reisi ajal kahjustatud jalgratast ehk varalist kahju viitega sellele, et jalgratta kahjustamise sündmus ei ole pooltevahelise reisikindlustuse lepingu alusel kindlustusjuhtum. Vastavalt VÕS § 476 lõikele 1 hüvitatakse kahju vastavalt kindlustuslepingule järgmiselt: Kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Asja kindlustamise korral peab kindlustusandja muu hulgas hüvitama kahju, mis tekkis kindlustusjuhtumi tagajärgede likvideerimise tulemusena, samuti kahju, mis tekkis kindlustatud asjade kaotsimineku tõttu kindlustusjuhtumi toimumisel.". Seega eeldab hüvitamine, et kahju on tekkinud kindlustusjuhtumi tõttu. Arvestades pooltevahelise kindlustuslepingu punkti 6.1 ei ole sündmus, milles jalgratas sai kahjustada, kindlustuslepingu alusel kindlustusjuhtum. Arvestades asjaolu, et jalgratas ei ole saanud kahjustusi kindlustusjuhtumi tõttu puudub tarbijal jalgratta kahjustamisega seotud nõue kaupleja vastu. Arvestades, et antud nõuet ei eksisteeri, ei võta komisjon seisukohta selle nõude summa osas. Kaupleja on nõude selles osas, milles see eksisteeris, rahuldanud, seega tuleb esitatud avaldus jätta rahuldamata.

Sisu:Vaidlust selles, et kindlustatud sõiduki esiklaasile pärast kindlustuslepingu sõlmimist tekkinud prao kõrvaldamise kulu kuulub kindlustuslepingu alusel hüvitamisele. Seega ei ole vaidlust , kas selline sündmus, kui see toimus pärast kindlustuslepingu sõlmimist, on kindlustusjuhtum või mitte. Tarbija on esitanud tõendi selle kohta, et tema sõiduki esiklaasis on pragu ja samuti on tarbija tõendanud, et tal on kauplejaga sõlmitud kindlustusleping, mille kohaselt tekib sõiduki esiklaasi kahjustuse kõrvaldamise kulu hüvitamisele. Nõude summa osas vaidlus puudub. Kindlustushüvitise maksmisest keeldumise aluse peab tõendama kindlustusandja. Kindlustusandja tugineb fotole, mis väidetavalt on tehtud enne sõiduki suhtes kindlustuslepingu sõlmimist. Esitatud fotol väidetavalt kujutatud klaasikahjustus ei ole fotol nähtav. Foto suurendamisel ei ole võimalik veenduda, et sõiduki esiklaasil oleks pragu. Analoogselt kohtuvaidlusega tuleb ka kohtueelse vaidluse korral poolel asjaolud, millele ta tugineb, tõendada (TsMS § 230). Kaupleja ei ole enda väidet, et sõiduki klaas oli praoga juba kindlustuslepingu sõlmimist, tõendanud.

Sisu:Poolte vahel on sõlmitud kehtiv kindlustusleping. Tarbija esitatud avalduse põhjal on poolte vaidlus selle üle, kas sõidukil oli enne kindlustuslepingu sõlmimist esiklaasil täke. Kaupleja väitel on vaidlus ka selles, kas kauplejal on hüvitamiskohiustus, kui on tuvastatud, et sõiduki esiklaasil oli enne kindlustuslepingu sõlmimist vigastus. Vaidlus puudub selle üle, et kindlustuslepingu alusel on kindlustatud sõiduki esiklaasi purunemise risk. Selle riski kindlustas kaupleja pärast seda, kui oli saanud sõiduki fotod. Kui kaupleja hinnangul oli esiklaas varem kahjustatud, ei oleks kaupleja pidanud klaasikindlustuse kindlustuskaitset andma või selle riski kindlustamisel oleks pidanud tegema vigastuse eksisteerimise kohta märke poliisil VÕS § 436 lg 1 kohaselt. Komisjonile esitatud fotode põhjal ei ole võimalik tuvastada, kas tarbija sõiduki esiklaas on enne kindlustuslepingu sõlmimist vigastatud või mitte. Foto suurendamisel on märgatav laik, mida kaupleja ilmselt hindab vigastuseks, kuid foto teravus on selline, et ei ole võimalik aru saada, mis see on. Kohtumenetluses peab pool vastavalt TsMS § 230 lg 1 hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ka vaidluse kohtueelsel lahendamisel jaotub tõendamiskoormus samuti, ehk kahju hüvitamisest keeldumise aluse peab tõendama kaupleja. Kaupleja esitatud fotodega ei ole tõendatud, et tarbija sõiduki esiklaas oli vigastatud enne kindlustuslepingu sõlmimist. Kuna ei ole tõendatud, et sõiduki esiklaasil oli kindlustuslepingu sõlmimise ajal vigastus, siis ei pea komisjon seisukohta võtma selle osas, kas hüvitamiskohustus on juhul, kui oleks tõendatud, et kindlustuslepingu sõlmimise ajal oli sõiduki esiklaas vigastatud. Tarbija on esitanud nõude 600 euro hüvitamiseks. Kaupleja väitel on kahju 713 eurot. Seega ei vaidlusta kaupleja nõude suurust, kuna kaupleja on esitatud tõendi, et kahjusumma ületab esitatud nõude summat. Kindlustusjuhtum on toimunud ning kauplejal on tulenevalt VÕS § 476 lg 1 ja kindlustuslepingust kahju hüvitamise kohustus.