Sisu:Tarbija ostis kauplejalt kasutatud sõiduki. Mõni päeva hiljem viis tarbija sõiduki kolmanda isiku (OPL Pärnu OÜ) juurde remonti ja seal tuvastati, et termostaat vajab vahetamist ning lisasoojendus ei tööta. Tarbija väitel ei tööta ka kõrvalistuja istmesoojendus.Komisjon osundas, et OPL Pärnu OÜ arvelt nähtub, et auto tehniline seisukord on hea. Termostaadi näol on tegemist kuludetailiga ja selle väljavahetamise vajadust ei saa käsitleda puudusena. Lisasoojenduse olemasolu ei olnud müügikuulutuses märgitud, mistõttu ei saanud tarbija sellega arvestada. Istmesoojenduse mittetöötamise kohta pole tarbija ühtegi tõendit esitanud. Komisjon osundas ka, et OPL Pärnu OÜ arve nr 200380 ei ole koostatud mitte tarbijale, vaid OÜ-le Flavesco, mis võib viidata asjaolule, et sõidukit kasutatakse ärilisel eesmärgil ja kasutusintensiivus võib olla oluliselt suurem, kui isiklikus tarbimises oleva sõiduki puhul. Eeltoodust tulenevalt jättis komisjon tarbija nõude rahuldamata.

Sisu:Pooled sõlmisid sõiduki müügilepingu. Lühikese kasutamise järel ilmnes, et sõidukil tuleb vahetada rihm ja sellepinguti, jahutusvedeliku paisupaagis on praod ning  esineb ka väike õlileke. Tarbija on tõendanud, et puudused esinesid, kaupleja ei ole sellele vastu vaielnud, kuid on seisukohal, et need puudused vastavad sõiduki vanusele ja normaalsele kulumisastmele. Vastavalt VÕS § 218 22 tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et ühe aasta jooksul alates asja ostjale üleandmisest ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega.  Vastavalt VÕS § 218 lg 2 tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul alates asja ostjale üleandmisest. Kaupleja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et müüdud asjal ei olnud puudusi ajal, mil selle vaidlus loovutati tarbijale. Vastavalt VÕS § 220 lg 1 tarbijalemüügi puhul peab tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada. Esitatu kohaselt on tarbija puudusest kauplejat õigeaegselt teavitanud. Tegemist on sõidukiga, mis on valmistatud 2018 aastal ja mille läbisõit sõiduki müügi ajal oli üle 80 tuhande kilomeetri. Tarbija poolt esile toodud puudused vastavad komisjoni hinnangul sõiduki normaalsele kulumisele ja eale. Tarbija on seisukohal, et kui kaupleja väitis, et sõiduk kontrollitud ning tehniliselt korras, siis peab kaupleja nende puuduste kõrvaldamise kulud hüvitama. Antud defektide puhul ei saa komisjoni hinnangul väita, et müüdud sõiduk ei olnud tehniliselt korras või kontrollitud. Arvestades sõiduki vanust ja läbisõitu on kohane väita, et see oli tehniliselt korras. Leitud puuduste olemus ja kõrvaldamise hind on niisugused, milliste avastamisega peab sellise sõiduki omanik arvestama ja nende kulude kandmine on sellise sõiduki omaniku jaoks ootuspärane ja harilik. Tarbija ei saanud esitatu põhjal eeldada ega nõuda, et talle üleantud sõiduk peab olema uueväärne. Riigikohus on 14.02.2024 lahendis asjas 2-21-1758 punktis 10.2 ja 11 leidnud, et: „10.2 Kolleegium on seisukohal, et kasutatud sõidukite võõrandamise puhul ei ole sarnaselt muudele vanadele esemetele õige VÕS § 217 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 kohaldamisel lepingutingimustele vastavuse hindamisel lähtuda samalaadsete uute sõidukite omadustest (vt RKTKo 31.03.2023, 2-19-19586/85, p 14). Lepingutingimustele vastavaks võib osutuda ka asi, millel on tuvastatud selle vanusele tavapärane kulumine või vananemine. Seega tuleb müügilepingu eseme lepingutingimustele vastavuse hindamiseks asja omadusi puudutava kokkuleppe puudumisel hinnata, mida võis ostja eseme vanust, kasutusotstarvet ja senist tegelikku kasutust arvestades müügilepingu eseme seisukorra kohta mõistlikult oodata. Kui müügilepingu eseme seisukord on halvem sellest, mida võis ostja eseme vanust, kasutusotstarvet ja senist tegelikku kasutust arvestades müügilepingu eseme seisukorra kohta mõistlikult oodata, võib tegemist olla müügilepingu eseme lepingutingimustele mittevastavusega VÕS § 217 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 tähenduses. 11. Küll tuleks ka kasutatud asjade puhul nende lepingutingimustele mittevastavust VÕS § 217 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 järgi hinnata nii, nagu tegemist oleks uue asjaga, kui müüja on müügilepingu eset reklaamides jätnud mulje, et tegemist on uue asjaga. Sõnadest „heas korras, sõidab hästi“ ei saa aga kolleegiumi hinnangul järeldada, et kostja on sõidukit reklaaminud uue sõidukina.“.    Kaupleja ei ole sõiduki kohta avaldanud teavet, et see on uueväärne või täiesti puudusteta.  Samuti ei ole pooled kokku leppinud garantiis. Eelnevast tulenevalt ei ole kaupleja enda lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud (VÕS § 100), kaupleja andis tarbijale üle lepingutingimustele vastava asja. Tarbijal ei ole alust kasutada kaupleja vastu õiguskaitsevahendeid (VÕS § 101 lg 2 p 3 jt).    

Sisu:03.10.2025 ostis tarbija kauplejalt sõiduki Renault Trafic Passenger Pack Clim, hinnaga 9990 eurot. Tarbija tasus sõiduki ostmisel registreerimistasu 608.88 eurot. Samal päeval ilmnesid sõidukil puuduse 10.10.2025 edastas kaupleja avaldajale lepingu sõiduki tagasiotsmiseks ning 15.10.2025 tagastas avaldaja arveldusarvele sõiduki maksumuse summas 9990,00 eurot. Kaupleja jättis tarbijale tasumata sõiduki registreerimistasu.  Komisjon leidis, et tarbijale müüdi kaupleja poolt lepingutingimustele mittevastav sõiduk. Pooled leppisid kokku sõiduki tagastamises. Sisuliselt on tegemist tarbija poolt lepingust taganemisega. Kaupleja nõustus omakorda lepingust taganemisega. Komisjon selgitab, et lepingust taganemise korral. Lepingust taganemisel muutub olemasolev võlasuhe tagasitäitmise võlasuhteks (VÕS 10. peatüki 2. jagu). Komisjon leidis, et kaupleja vastutas varjatud puudusest teatamata jätmise eest. Kui tarbija oleks teadnud varjatud puudusest müügilepingu sõlmimise hetkel, siis poleks ta ostu sooritanud ega kandnud sõiduki registreerimistasu summas 608, 88 eurot. Seetõttu on tarbijal õigus nõuda kauplejalt registreerimistasuna tasutud summa 608, 88 eurot hüvitamist kahjuhüvitisena. Kütusekulu nõude ja viiviste nõude jättis komisjon rahuldamata.

Sisu:Tarbija ostis kauplejalt kasutatud sõiduki. Vähem kui aasta pärast ostu sooritamist purunes mootori hammasrihm. Tarbija lasi välja vahetada kogu mootori ja nõudis selle kulu hüvitamist kauplejalt. Komisjon leidis, et tarbija ei ole tõendanud, kui suured olid kahjustused, millised detailid vajasid väljavahetamist, milline oleks olnud välja vahetamist vajanud detailide vahetamise maksumus. Enam kui 100 000 kilomeetrit sõitnud mootori uue mootori vastu välja vahetamise hüvitamine kaupleja poolt viiks vaieldamatult tarbija rikastumiseni kaupleja arvelt, väljuks kahju hüvitamise piiridest ja oleks vastuolus VÕS § 127 lõikega 1. Komisjon ise ei kogu tõendeid, vaid lähtub üksnes nendest tõenditest, mis pooled komisjonile esitavad. Komisjon möönab, et kui tarbija oleks tõendanud, kui suur oli hammasrihma purunemisest tingitud kahju, siis oleks võinud olla otsus teistsugune – komisjon oleks võinud tarbija nõude osaliselt rahuldada. Et aga vastavaid tõendeid tarbija ei esitanud, ei saanud komisjon nõuet ka osaliselt rahuldada.   

Sisu:Tarbija ostis 31.01.2024 kauplejalt  sõiduki Renault Espace 2  reg märgiga 041KMY,  hinnaga 17 990 eurot. Tarbija avalduse kohaselt  pidi sõidukile müügieelselt teostatud olema tehniline kontroll ja müügieelne ettevalmistus, mistõttu oli tarbijal eeldus, et müügihetkel autol vigu ei ole.01.02.2024 süttis sõidukil mootorituli ja tarbija võttis kauplejaga järgmisel päeval ühendust ja lepiti kokku auto ülevaatamise aeg 05.02.2024. Tarbija tuvastas sõidukil teisigi puudusi.Kaupleja vahetas anduri, millest oli tingitud mootoritule süttimine ning tegi korda kliimatorude tihendid. Kaupleja jättis kõrvaldamata tarbija poolt viidatud puudused, mida pidas sõiduki vanust ja läbisõitu arvestades sõiduki tavapäraseks kulumiseks. Tarbija võttis 18.06.2024 Auto Tallinn OÜ-lt hinnapakkumise vajalike tööde teostamiseks hinnaga 1335.38 eurot. Tarbija nõudeks oli hinna alandamine summas 1500 eurot.   Komisjon leidis, et müügihetkel oli tegemist 8 aastat vana sõidukiga. Tarbija pidi eeldama, et sõidukil võivad esineda tavapärasest vananemisest ja kulumisest tingitud puudused. Sõiduki müügieelse tehnilise kontrolli läbimine ja tehtud müügieelne ettevalmistus ei tähenda, et sõiduk müüakse uueväärsena. Komisjoni hinnangul ei võinud tarbija eeldada, et 160 000 kilomeetrit läbinud sõidukil ei esine loomulikust kulumisest tingitud puudusi. Komisjon leiab, et tarbija poolt esitatud Auto Tallinn OÜ 18.06.2024 koostatud hinnapakkumine sisaldab sõiduki kuludetailide vahetusi, mistõttu ei ole tegemist sõiduki puudustega, mida saab pidada sõiduki müügihetkel olemas olnud varjatud vigadeks. Komisjon jättis avalduse rahuldamata.

Sisu:Tarbija soetas sõiduki jaanuaris 2024 ning 01.06.2024 saatis tarbija kauplejale kirja, kus teatas, et sõiduki konditsioneer ei tööta ja remonditöökojas olevat selgunud, et kompressor ja radiaator on katki. Tarbija soovib, et kaupleja hüvitaks remondiks kulunud summa. Kaupleja selgitas tarbijale, et kuna müügihetkel oli sõiduk tehniliselt korras, siis ei ole müüja kohustatud selliste tööde teostamist tarbijale hüvitama, kuna tegemist on kasutatud asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumise ja sellega kaasnevate puudustega.Komisjon selgitas, et vastavalt VÕS § 218 lg 22 lasus tõendamiskoormis kauplejal. Ühe aasta jooksul müügilepingu sõlmimisest eeldatakse, et sõiduki kahjustus oli olemas müügilepingu sõlmimise ajal. Seega kaupleja pidi tõendama, et müügihetkel oli sõiduki kliimaseade korras ning kahjustus tekkis tavalise kulumise käigus ajal, mis riisikot kandis juba tarbija. Kaupleja oma väiteid ei tõendanud. Kaupleja esitas vastuses komisjonile üksnes paljasõnalisi selgitusi. Komisjon märkis, et talvel ostetud sõiduki puhul ei pidanud tarbija aru saama, et sõiduki kliimaseade nõuetekohaselt ei töötanud. Seega ei olnud asjakohane kaupleja poolt viitamine VÕS § 218 lg 4.  Kui müügilepingu eseme seisukord on halvem sellest, mida võis ostja eseme vanust, kasutusotstarvet ja senist tegelikku kasutust arvestades müügilepingu eseme seisukorra kohta mõistlikult oodata, võib tegemist olla müügilepingu eseme lepingutingimustele mittevastavusega VÕS § 217 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 tähenduses. Kaupleja vaatamata tõendamiskoormisele vastupidist ei tõendanud.

Sisu:Pooled sõlmisid sõiduki müügilepingu. Lühikese kasutamise järel ilmnes, et sõidukil tuleb vahetada rihm ja sellepinguti, jahutusvedeliku paisupaagis on praod ning  esineb ka väike õlileke. Tarbija on tõendanud, et puudused esinesid, kaupleja ei ole sellele vastu vaielnud, kuid on seisukohal, et need puudused vastavad sõiduki vanusele ja normaalsele kulumisastmele. Vastavalt VÕS § 218 22 tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et ühe aasta jooksul alates asja ostjale üleandmisest ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega.  Vastavalt VÕS § 218 lg 2 tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul alates asja ostjale üleandmisest. Kaupleja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et müüdud asjal ei olnud puudusi ajal, mil selle vaidlus loovutati tarbijale. Vastavalt VÕS § 220 lg 1 tarbijalemüügi puhul peab tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada. Esitatu kohaselt on tarbija puudusest kauplejat õigeaegselt teavitanud. Tegemist on sõidukiga, mis on valmistatud 2018 aastal ja mille läbisõit sõiduki müügi ajal oli üle 80 tuhande kilomeetri. Tarbija poolt esile toodud puudused vastavad komisjoni hinnangul sõiduki normaalsele kulumisele ja eale. Tarbija on seisukohal, et kui kaupleja väitis, et sõiduk kontrollitud ning tehniliselt korras, siis peab kaupleja nende puuduste kõrvaldamise kulud hüvitama. Antud defektide puhul ei saa komisjoni hinnangul väita, et müüdud sõiduk ei olnud tehniliselt korras või kontrollitud. Arvestades sõiduki vanust ja läbisõitu on kohane väita, et see oli tehniliselt korras. Leitud puuduste olemus ja kõrvaldamise hind on niisugused, milliste avastamisega peab sellise sõiduki omanik arvestama ja nende kulude kandmine on sellise sõiduki omaniku jaoks ootuspärane ja harilik. Tarbija ei saanud esitatu põhjal eeldada ega nõuda, et talle üleantud sõiduk peab olema uueväärne. Riigikohus on 14.02.2024 lahendis asjas 2-21-1758 punktis 10.2 ja 11 leidnud, et: „10.2 Kolleegium on seisukohal, et kasutatud sõidukite võõrandamise puhul ei ole sarnaselt muudele vanadele esemetele õige VÕS § 217 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 kohaldamisel lepingutingimustele vastavuse hindamisel lähtuda samalaadsete uute sõidukite omadustest (vt RKTKo 31.03.2023, 2-19-19586/85, p 14). Lepingutingimustele vastavaks võib osutuda ka asi, millel on tuvastatud selle vanusele tavapärane kulumine või vananemine. Seega tuleb müügilepingu eseme lepingutingimustele vastavuse hindamiseks asja omadusi puudutava kokkuleppe puudumisel hinnata, mida võis ostja eseme vanust, kasutusotstarvet ja senist tegelikku kasutust arvestades müügilepingu eseme seisukorra kohta mõistlikult oodata. Kui müügilepingu eseme seisukord on halvem sellest, mida võis ostja eseme vanust, kasutusotstarvet ja senist tegelikku kasutust arvestades müügilepingu eseme seisukorra kohta mõistlikult oodata, võib tegemist olla müügilepingu eseme lepingutingimustele mittevastavusega VÕS § 217 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 tähenduses. 11. Küll tuleks ka kasutatud asjade puhul nende lepingutingimustele mittevastavust VÕS § 217 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 järgi hinnata nii, nagu tegemist oleks uue asjaga, kui müüja on müügilepingu eset reklaamides jätnud mulje, et tegemist on uue asjaga. Sõnadest „heas korras, sõidab hästi“ ei saa aga kolleegiumi hinnangul järeldada, et kostja on sõidukit reklaaminud uue sõidukina.“.    Kaupleja ei ole sõiduki kohta avaldanud teavet, et see on uueväärne või täiesti puudusteta.  Samuti ei ole pooled kokku leppinud garantiis. Eelnevast tulenevalt ei ole kaupleja enda lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud (VÕS § 100), kaupleja andis tarbijale üle lepingutingimustele vastava asja. Tarbijal ei ole alust kasutada kaupleja vastu õiguskaitsevahendeid (VÕS § 101 lg 2 p 3 jt).    

Sisu:Tarbija ostis kauplejalt 2013.a Citroen C4 ning pöördus mõni päev hiljem pretensiooniga kaupleja poole, mh ei töötanud kliimaseade. Kaupleja parandas sõiduki omal kulul. Teist korda pöördus tarbija kliimaseadme probleemiga kaupleja poole kahe nädala möödudes, kaupleja lubas parandada, aga tarbija ei pöördunud parandusse vaid esitas lepingust taganemise avalduse tuginedes suurele õlikulule. Komisjon jättis tarbija avalduse rahuldamata, sest suurem õlikulu tõendamata ning tarbija ei võimaldanud kauplejal kliimaseadet parandada.

Sisu:Tarbija ostis kasutatud sõiduki. 6 kuu pärast tekkis vajadus reostaadi vahetamisele. Tegemist ei ole varjatud puudusega, vaid kasutatud sõiduki puhul on see pigem loomulik kulumine. Tarbija ei ole tõendanud varjatud puuduseid.

Sisu:Pooled sõlmisid müügilepingu. Tarbija ostis sõiduki 3.9.21 ja sõidukilt eemaldus pesemise käigus 18.9.21 tükk värvkattest. Tarbija hinnangul on esitatud fotodel kujutatud parema tagumise rattakoopa serval asuv värvikahjustus sõiduki varjatud puudus. Müügilepingu esemeks oli 2016 aasta sõiduauto. Niisuguse roostepleki esinemine seliisel sõidukil ei ole ebatavaline. Tarbijalemüügi korral asja lepingutingimustele vastavust reguleerib VÕS § 217(1) lg 3 p 2, mis sätestab, et asi peab "...olema seda liiki asjadele tavaliselt omases koguses ja omase kvaliteedi ning tavaliste toimivusomadustega, sealhulgas vastupidavuse, kasutusviisi, ühilduvuse ja turvalisuse poolest, mida tarbija võib mõistlikult eeldada...". Niisugune värvikahjustus 5 aastat vana sõiduki puhul võib olla tekkinu seoses sõiduki varasema kasutamise ja sõiduki vanusega, sedaliiki asjade puhul peab sellist võimalust eeldama. Esitatud fotode kohaselt ei ole tegemist varjatud puudusega, see roostekahjustus, mis on põhjustanud värvi ülespaisumise, on selgesti märgatav. Vastavalt fotole on kahjustus laiem, kui eraldinud värvitüki alune metallpind. Poritiiva serv on ka tagapool roostetanud ja värv on "mullitama" hakanud. Kui antud kahjustus oli sellisena nähtav värvitüki eemaldumise ajal oli see samamoodi märgatav ka sõiduki müügilepingu sõlmimise päeval. See roosteplekk oli sõiduki müügieelsel ülevaatusel spetsialisti abita lihtsalt tuvastatav ja see on arvestades sõiduki vanust ka kooskõlas seda liiki asjade tavalise seisukorraga. Esitatu kohaselt ei ole kaupleja müügilepingut rikkunud ja tarbijal puudub nõue kaupleja vastu.

Sisu:Tarbija ostis Kauplejalt 2019.a oktoobris 185 000 km läbinud sõiduki Subaru ning esitas 2021.a septembris nõude pihustite vahetuseks, väites, et pihustid vajasid vahetust juba müügi hetkel. Tarbija on sõidukiga läbinud vähemalt 30 648 km ning pihustite vahetuse vajadus on tõendamata. Komisjon jättis Tarbija avalduse rahuldamata.

Sisu:Kasutatud asja loomulikust kulumisest tingitud puudused ei ole lepingutingimustele mittevastavus. Ostja peab nõude esitamiseks tõendama asja lepingutingimustele mittevastavuse olemasolu.

Sisu:Tarbija viis auto seoses roolilati hambumuse probleemiga uuesti kaupleja kätte, peale mida muutus auto natuke paremini kontrollitavaks. Tarbija teostas mõne aja pärast hoolduse Veho Eestis, kus tuvastati, et auto roolilati juhtpea lekib, tagumise piduri töösilindrid lekivad jne. Tarbija pöördus uuesti kaupleja poole, kes teostas roolilati vahetuse, peale mida käis tarbija uuesti Veho Eestis, kus tuvastati, et roolilatt liigub väga raskelt. Tarbija esitas kauplejale müügilepingust taganemise avalduse, peale mida palus kaupleja auto enda juurde uuesti tagasi tuua, kuid tarbijal puudus usk kaupleja oskustesse. Kaupleja sõnul ei ole neil võimalik auto seisukorda hinnata, sest tarbija autot neile toonud ei ole. Lisaks on tarbija auto ostmisest alates sõitnud 20000 km ja seega ei saa öelda, et autoga liigelda ei ole võimalik. Peale auto ülevaatust võib kaupleja teha ostupakkumise. Komisjon otsustas, et tarbija nõue tuleb jätta rahuldamata ja asjaoludele tuginedes ei saa väita, et kaupleja oleks keeldunud auto remontimisest ning tegemist ei ole olulise lepingurikkumisega. Kui tarbija viib auto siiski kaupleja juurde tagasi ja tuvastatakse roolilati probleem, siis on kauplejal kohustus kanda ka parandamise, transpordi jne kulud. VÕS § 208 lg 4, § 217 lg 1, lg 2, p 1, p 6, § 218 lg 1, , § 222 lg 5, § 116 lg 1, § 222 lg 4

Sisu:Tarbija sõnul kinnitati talle, et auto on kontrollitud, kuid ikka ilmnesid autol vead (roolisüsteemi viga, roolilatt jne) ja kaupleja kõrvaldas puudused. Kuna auto "kolises", siis lasi tarbija autot kontrollida kolmandas ettevõttes, kus tuvastati, et esimene amort on niiske, õõtshoobade puksid osaliselt lahti, amordilaagrid takerduvad, esiamort ja amordipadi vajavad vahetust. Tarbija eeldas, et saab vähemalt aasta sõita ilma autot remontimata. Selliste puudustega ei oleks ta autot ostnud. Valesti komplekteeritud roolilati tõttu jääb vasak esiratas koopasse kinni. Kaupleja ei nõustunud, et autol oleks müügimonmendil puudusi olnud ja tarbija pöördus peale 4-kuulist auto kasutamist esimest korda nende poole. Kaupleja vahetas roolilati, kuid varsti pöördus tarbija uuesti tagasi, kuid kaupleja puudusi ei tuvastanud. Tarbija nõudis paljude varuosade vahetamist uute vastu. Kaupleja hinnangul kasutas tarbija autot veel peale vea avastamist 4 kuu vältel edasi, kuigi oleks pidanud pöörduma koheselt nende poole. Kaupleja hinnangul ei saa tarbija eeldada, et auto muudetakse uueväärseks. Komisjoni seisukoht oli, et tarbija nõue tuleb jätta rahuldamata, sest kaupleja poole pöördumise hetkeks oli tarbija autoga läbinud juba ligi 8000 km ja on loomulik, et mõned vead võisid tekkida.Kuna kaupleja ei ole keeldunud uuesti roolilatti remontimast, kui seal peaks viga olema, siis ei ole tarbijal ka õigust autot ise remontida ja kaupeljalt kulutusi nõuda. VÕS § 217 lg 2 p 1, p 6, VÕS § 222 lg 5