Sisu:Tarbija ja kaupleja vahel on sõlmitud kodukindlustusleping, mille alusel on kindlustatud avaldajale kuuluv korter. Toimus veeavarii, kus kortermaja ühistu haldusalas olevast püstakust valgus vesi korteri tualettruumi põrandale ning tekitas kindlustusvõtja korteris kahjustuse. Kindlustusandja otsustas kahju hüvitada, kuid kindlustusvõtjat ei rahuldanud kindlustusandja otsus. Kindlustusvõtja soovis, et kahju hüvitamiseks ei anta mitte garantiikiri töid teostavale ettevõttele, vaid kantakse hüvitis tema pangakontole. Samuti soovis kindlustusvõtja, et hüvitatakse parketi vahetus terves korteris, mitte ainult neis ruumides, kus see kahjustada sai. Komisjon leidis, et avaldaja nõuet pole võimalik rahuldada. Kindlustuslepingus on märgitud soodustatud isikuks hüpoteegipidaja ja hüpoteegipidaja ei ole andnud nõusolekut kindlustushüvitise väljamaksmiseks avaldajale. Kogu korteris parketi välja vahetamine oleks vastuolus kohtupraktikaga. Komisjon jättis avalduse rahuldamata.

Sisu:Pooled on sõlminud kindlustuslepingu. Tarbija on esitanud kahju hüvitamise nõude kaupleja vastu seoses sellega, et kaupleja on kahjukäsitlusega venitanud ja selle tõttu tekkis tarbijale täiendav kahju.Kaupleja keeldus kahju hüvitamisest põhjustel, et:Tüüptingimuse p 8.3.1. kohaselt kindlustusjuhtumiks ei ole ning hüvitamisele ei kuulu kahju, mille tekkepõhjuseks on pidevad pikaajalised protsessid (nt korrosioon, kulumine, oksüdeerimine, katlakivi, mädanemine, hallituse moodustumine, seenkahjustused, niiskuse või valguse loomulik mõju, värvimuutus, lõhn, tolm, jäätmed, tahm, nõgi, õhutemperatuuri või niiskustaseme muutused, kuivamine, aurustumine, materjali struktuuri või välisviimistluse muutused).tüüptingimuse p 8.3.22. kohaselt hüvitamisele ei kuulu kahju, mille tekkepõhjuseks on sademete, jää või lume sulamisvee sisse tungimine läbi katuse, katusekatte konstruktsioonide, akende, uste, ehitise ühenduskohtade, vundamendi või muude konstruktsioonide. Kaupleja märgib täiendavalt, et Tarbija elamule on kahjustused tekkinud enne kindlustusperioodi, mistõttu antud kahjustused ei ole hõlmatud Kauplejaga sõlmitud kindlustuslepinguga.tüüptingimuse p 14.1.16. kohaselt hüvitamisele ei kuulu kindlustatud eseme kahjustamine, mis oli tekkinud enne kindlustuslepingu sõlmimist või mille toimumisest oli kindlustusvõtja teadlik.tüüptingimuse p 16.18. kohaselt Kauplejal on õigus keelduda hüvitise maksmisest juhul, kui kindlustusjuhtumi osas on edastatud valeinformatsiooni, mis mõjutab kindlustusjuhtumi asjaolusid ning kahju suurust.Esitatud asjaolude kohaselt on kaupleja hüvitamisest keeldumise alused õiged ja kauplejal puudub kahju hüvitamise kohustus kindlustuslepingu alusel.Tarbija nõue põhineb ka sellel, et kaupleja on hüvitamise otsuse tegemisega viivitanud tarbija hinnangul 3 kuud. Esiteks ei ole kindlustusandjal vara omaniku kohustusi. Kindlustusandja ei saa ega pea hooldama kindlustusvõtja vara ega vältima sellele täiendava kahju tekkimist. Vara omanikul on vara käsutamise ja valdusõigus ja sellega seondub ka võimalus teha vara hoidmiseks, taastamiseks ja täiendava kahju vältimiseks vajalikud toimingud.Teiseks, kindlustusandja poolt kahju hüvitamisega viivitamine võib teoorias kaasa tuua kahju hüvitamise nõude ja viivisenõude esitamise. Kahju hüvitamise nõude saab esitada siis, kui kindlustusandja oleks kahju hüvitamisega viivitanud ja kahju hüvitamise kohustus eksisteeris. Praegusel juhul kindlustusandjal ei olenud kahju hüvitamise kohustust ja otsuse tegemisega viivitamine ei saanud tarbijale kahju põhjustada.Kolmandaks, kindlustatud eseme niiskuskahjustus ja hallitus ei ole põhjustatud kahjukäsitluse ajast vaid need olid seotud asjaoludega, mis tuvastati kahjukäsitluse käigus ja kahjustuste tekkimisega seonduv vastutus lasub tarbijal, mitte kauplejal.Kahju hüvitamise nõude alus on vastavalt VÕS § 115 kohustuse rikkumine.  Esitatu kohaselt ei ole kaupleja kohustust rikkunud ega tarbijale kahju tekitanud.

Sisu:Pooled on sõlminud kindlustuslepingu. Vaidlus on selle üle, kas kauplejal on kindlustuslepingu alusel hüvitamise kohustus. Arvestades esitatud asjaolusid on tegemist tüüptingimuste lepingu p 8.3.1. toodud erandiga, mille puhul hüvitatakse antud juhtumil toru korrodeerumise, kulumise või oksüdeerumise tagajärjel tekkinud kahju kahjustamata osale juhul, kui kindlustatud isikul ei olnud võimalik eespool nimetatud põhjust eelnevalt tuvastada tavapärast hoolsuskohustust järgides. Seejuures ei kuulu hüvitamisele kahju põhjustanud eseme enda taastamiskulud (nt amortiseerunud toru läheb katki ja vesi kahjustab kindlustatud ehitise siseviimistlust, hüvitatakse siseviimistluse taastamiskulud, kuid mitte purunenud veetoru paranduskulusid). Tarbijale ei saa ette heita asjaolu, et kaasomandisse kuuluv toru oli kinnise seina taga ning sellele puudus otsene ligipääs (KrtS § 31 lg 1 p 3). See on ehituses tavapärane, et torud jäävad seina taha ning ei saa eeldada, et kõik kindlustusvõtjad omavad täpset ülevaadet oma kodu ja veel lisaks kortermaja kõikidest võimalikest torudest. Selliste ootamatute kahjude riskide maandamiseks kodukindlustuslepinguid sõlmitaksegi. KrtS § 31 lg 1 p 3 eesmärk on kohustada korteri omanikku võimaldama ligipääsu korteriomandi  eriomandile, et hoida korras kaasomandisse kuuluvat eset sh nt toru. Asjaoludest ei nähtu, et avaldaja oleks seadnud selleks takistusi ning samuti ei saa antud seaduse sättest välja lugeda kohustust mingisuguse hooldusluugi olemasoluks, vaid seaduse mõistes piisab kui võimaldatakse ligipääs seinani, mille taga kaasomandi ese asub. Ei saa eeldada, et avaldaja oleks pidanud pidevalt kontrollima seina taga olevaid torusid ning tavapäraseks hoolsuskohustuseks tulebki pidada seda, et kui põrandal on pruun vedelik, siis tuleb tekkinud kahjust teavitada ja võtta meetmeid asja parandamiseks. Kindlustuslepingu mõiste „tavapärase hoolsuskohustuse järgimine“ on mitmeti tõlgendatav, kuid vastavalt kindlustamise heale tavale ja VÕS § 39 lg 1 tuleb seda mitmeti tõlgendatavuse korral tõlgendada kindlustusvõtja kasuks. Lepitaja tegi  lepitusmenetluses ettepaneku kokkuleppeks, et aluseks võetakse Merilo Building OÜ hinnapakkumine, mille puhul jäetakse hüvitisest välja otseselt kanalisatsiooni toru vahetamisega seonduvad kulud. Need kulud saab avaldaja nõuda korteriühistult või otse naabritelt. Kindlustuslepingu kohaselt tuleks avaldajale hüvitada siseviimistluse taastamine täies ulatuses. Asjaolu, et avaldaja eemaldas seinaplaadid, et kahju allikale ligi pääseda st kahju tekkepõhjus üldse tuvastada on lepitaja hinnangul kõik põhjuslikus seoses toru purunemisega. Kahju tekkepõhjuse tuvastamine on oluline ka kindlustusandja huvi arvestades.  Lepingutingimuste alusel on kindlustusjuhtum toimunud ja VÕS § 476 lg 1 alusel on hüvitis muutunud sissenõutavaks. Lepingu tüüptingimustest ei tulene võimalust hüvitamisest keeldumiseks ega hüvitise vähendamiseks. Tüüptingimusi tuleb tõlgendada viisil, mille alusel kuulub kahju kindlustusandja poolt hüvitamisele. Kaupleja on hüvitamiskohustust rikkunud, mis on kohustuse rikkumine VÕS § 100 mõttes. Tarbija on esitanud lepingu täitmise/kahju hüvitamise nõude VÕS § 101 lg 1 aluse. Nõue on muutunud sissenõutavaks. Sellise kahju hüvitamine on kooskõlas pooltevahelise lepingu eesmärgiga. Kaupleja vastutust välistavaid ega rikkumist vabandavaid asjaolusid ei ole. Kaupleja rikkumine ja tekkinud kahju on põhjuslikus seoses. Kindlustusandjal on võimalik hüvitamise järel esitada regressinõudeid. Kui selgub, et kahju osutub suuremaks, on tarbijal võimalik esitada täiendav hüvitise nõue.    

Sisu:Pooled sõlmisid kaskokindlustuse lepingu. Esitatud asjaolude kohaselt teatas tarbija kindlustusjuhtumist hilinemisega, selle üle puudub pooltel vaidlus. Kindlustusandja on seisukohal, ei juhtumist hilinemisega teatamine on kindlustuslepingu tüüptingimuste kohaselt alus, mis võimaldab antud juhul hüvitamisest keelduda. Poolte lepingus on tüüptingimused ja need on poliisil viidatud. Tüüptingimused on lepingu osaks saanud.  Antud juhtumi suhtes on asjakohane õigusnorm ka VÕS § 452 lg 2 p 1, mis reguleerib hüvitamist kindlustusvõtja kohustuse rikkumise korral. Lähtuvalt sellest ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt vabaneb ta kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja on rikkunud muud kui kindlustusmakse tasumise kohustust, mis tuleb kindlustusandja suhtes täita enne kindlustusjuhtumi toimumist ja rikkumine toimub muul põhjusel kui kindlustusvõtja süü tõttu või kui rikkumine ei mõjutanud kahju tekkimist või kahju suurust. Pooled vaidlevad muuhulgas selle üle, kas kindlustusjuhtumi toimumine on tõendatud, kindlustusandja on seisukohal, et kindlustusjuhtumi toimumine ei ole tõendatud. Antud juhtumi kohta on kindlustusvõtja avaldanud, et "autot garaažist välja ajades sõitis maha auto parema külje, kuna garaaž on hoovist väljuva teega nurga all ja ta eksis õige trajektoori valikul". Esitatud on ka tõendid tekkinud sõiduki vigastuste kohta. Kui isik sõidab enda autoga vastu garaaži, ei pruugi selle sündmuse toimumise kohta olla muid tõendeid, kui sõidukile tekkinud kahjustused. Vastavalt VÕS § 448 lg 2 kindlustusandja võib pärast kindlustusjuhtumi toimumist nõuda kindlustusvõtjalt lepingu täitmise kohustuse kindlakstegemiseks vajalikku teavet. Tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist. Sellise juhtumi toimumise kohta ei saa kindlustusvõtjalt mõistlikult oodata muid tõendeid, kui selgitus sündmuse toimumise kohta ja kahjustuste fikseerimine. Kaupleja ei ole esitatu kohaselt seoses hilise teatamisega kaotanud kindlustusjuhtumi toimumise fakti kontrollimise võimalusi. Sellisest kindlustusjuhtumist ei pruugi esitatu kohaselt tekkida tõendeid, mille esitamise võimalus on seoses hilise teatamisega kaotatud. Esitatu kohaselt on kindlustusjuhtum toimunud. Kindlustusandja väitel ja ka tarbija esitatu kohaselt võib seoses hilise teatamisega hüvitatavat kahju vähendada. Kaupleja on esitanud väiteid, et kui tarbija olek juhtumist ja enda terviseseisundist õigeaegselt teatanud, siis olnuks kauplejal võimalus suurendada kindlustusmakset. See võimalus olnuks, kuid see ei mõjuta hüvitamiskohustust juba sõlmitud poliisi alusel. Kaupleja on väitnud, et sõidukite remondihinnad on võrreldes kindlustusjuhtumi toimumise ajaga suurenenud enam kui 35%. Sellele ei ole avaldaja vastu vaielnud. Kahju suuruse hindamisel tuleb arvestada selle tekkimise aega ja selle hüvitamise aega. Antud juhtumil on hüvitamine viibinud tarbijast sõltuva asjaolu tõttu. Esitatu põhjal leiab komisjon, et seoses hindade suurenemisega tuleb taotletavat hüvitist vähendada 40%, seega kindlustushüvitis on 1153,86 eurot. Vastavalt poliisile on omavastutus 220 eurot. Vastavalt kaupleja tüüptingimustele on omavastutus kindlustuslepingus määratud kahju osa, mis jääb kindlustusvõtja kanda. Seega, arvestades hüvitise 40% vähendamist sisaldab vähendatud osa ka omavastutust.

Sisu:Pooled on sõlminud kindlustuslepingu. Tarbija nõuab kindlustussumma väljamaksmist. Tarbija väidab, et toimunu on kindlustusjuhtum. Poolte kindlustuslepingule rakenduvad kaupleja tüüptingimused, mis on avaldatud veebis https://www.bta.ee/media/tingimused-16ee-2.pdf. Tüüptingimuste punkt 17 ja alapunktid piiritlevad kindlustusjuhtumid, tarbija poolt kirjeldatud sündmus ei vasta kindlustusjuhtumi tunnustele. Kindlustusandjal on hüvitamise kohustus VÕS § 476 lg 1 alusel juhul, kui toimunud on kindlustusjuhtum. Lendude tühistamise, hilinemise ja reisija lennureisist mahajätmise korral kaitseb lennureisijaid Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus 261/2004 - https://europa.eu/youreurope/citizens/travel/passenger-rights/air/index_et.htm. Selle määruse kohaselt on lennuettevõtjal lennu pikaajalise hilinemise korral kohustus kanda reisija eest hoolt väljalennu ooteajal (hoolitsuskohustus hõlmab nii vajalikku toitmustamist, kui majutamist, sealjuures ka transporti majutuskoha ja lennujaama vahel). Teatud juhtudel on reisijal õigus nõuda ka kompensatsiooni, mille suurus sõltub lennu vahemaast. Menetluses on tarbijale selgitatud, et võimalik kompensatsioon antud juhtumil võib viidatu kohaselt olla 600 eurot reisija kohta. Esitatud asjaoludel puudub tarbijal kindlustuslepingul põhinev nõue kaupleja vastu.

Sisu:Kindlustusandja on tuginenud Reisikindlustuse tingimuste 16EE-2 p 17.2.1., mis sätestab, et reisi tühistamine on reisist loobumine, kui selle põhjuseks on vahetult enne reisi algust ootamatu raske haigestumine, viimase kolme aasta jooksul mitte ilmunud kroonilise haiguse ägenemine või õnnetusjuhtum, mille tõttu vajatakse erakorralist arstiabi ja sellele järgnevat (vähemalt viiepäevast) ambulatoorset ravi või (vähemalt kolmepäevast) ravi statsionaaris. Viidatud tingimuste punkti 19.1.1. kohaselt ei maksta reisi tühistamise eest kindlustushüvitist juhul, kui reisi tühistamise võimalust oli võimalik ette näha enne reisi broneerimist ja tasumist või enne kindlustuslepingu sõlmimist. Tingimuste punkti 39.1.1. kohaselt ei hüvitata kahju, mille otseseks või kaudseks põhjuseks on üldistes kindlustustingimustes välistustena nimetatud juhtumid. Esitatud epikriisi ja Ida-Tallinna Keskhaigla tõendi kohaselt on reisi ärajäämise põhjus kindlustatud isiku haigestumine enne kindlustuslepingu sõlmimist. Kindlustusandja hüvitamisest keeldumise otsus põhineb kindlustuslepingul ja on seaduslik.

Sisu:Vaidlus puudub, et kindlustusleping oli sõlmitud, kehtiv ja kindlustusjuhtum toimus. Kindlustusandja keeldub sõiduki mootori remondi hüvitamisest väites, et see ei ole kahju, mis on põhjuslikus seoses sõiduki kokkupõrkega metsloomaga. Vaidlust ei ole selles, et sõiduki jahutusvedelik voolas sõidukist välja pärast kokkupõrget metsloomaga ja see kokkupõrge tekitas kahjustuse, mille tõttu jahutusvedelik välja voolas. Kaupleja väitel oleks tarbija pidanud enne sõidu alustamist veenduma sõiduki korrasolekus ja avastama jahutusvedeliku puuduse ning sõidukit mitte kasutama. Kaupleja väited selle kohta, et tarbijal oli jahutusvedeliku puudumises mõistlikult võimalik aru saada, ei ole tõendatud. Kaupleja esitab rea retoorilisi väiteid, milles heidab enda kliendile ette tahtlikku rikkumist ja avaldab seisukohta, et tarbijal "tuleks juhil üldse loobuda sõiduki juhtimisest, sest see võib osutuda tõeliseks ohuks nii talle endale kui ka teistele isikutele ja nende varale". Esitatud etteheited on paljasõnalised ning ei sarnane kindlustusandjalt eeldatava tõenditele tugineva õigusliku argumentatsiooniga. Kaupleja on esitanud asjaolu, et tarbija teadis jahutusvedeliku puudumisest. See asjaolu on tõendamata. Kaupleja on esitanud väite, et tarbija pidi jahtusvedeliku temperatuurist teada saama sõiduki jahutusvedeliku temperatuuri mõõturi osuti asendi põhjal. Esiteks ei ole tõendatud, missugused seadmed konkreetsel sõidukil jahutusvedeliku temperatuurist või jahutusvedeliku kogusest teadasaamiseks olid. Teiseks ei ole kaupleja oletus, et jahutusvedeliku näidik kaupleja kirjeldatud viisil toimib, tõendatud. Jahutusvedeliku näidiku või indikaatori töö põhineb anduril, mis mõõdab jahutusvedeliku temperatuuri. Olukorras, kus jahutusvedelik puudub, ei ole anduril selle temperatuuri võimalik mõõta ja võib näida, et jahutusvedeliku temperatuur on madal. Õigusakt ega kindlustusleping ei eelda, et sõidukijuht enne sõiduki kasutamise alustamist kontrollib õlitaset või jahutusvedeliku taset füüsiliselt. Pigem eeldatakse, et nende asjaolude osas võib juht olukorda kontrollida sõiduki armatuurlaual asetsevate näidikute ja indikaatortulede abil. Kehtivate õigusaktide ning ka kindlustuslepingu alusel ei eeldata B-kategooria juhilt sõiduki ehituse ja toimimise aluste märkimisväärset tundmist. Esitatu kohaselt ei esine tarbijapoolset kindlustuslepingu rikkumist. Tarbija tahtlik rikkumine, raske hooletus või hooletus on kaheldavad arvestades, et tarbija palus enne sõiduki remondikohta viimist juhist nii kauplejalt kui sõidukite remondiga tegutsevalt ettevõtjalt. Olles asjaoludest teadlik ei soovitanud neist kumbki sõiduki kasutamisest hoiduda ja see puksiiri abil remondikohta toimetada. Pärast kindlustusjuhtumi toimumist ei olnud esitatu põhjal märke sellest, et sõiduki jahtusvedelik oleks lekkinud või kadunud. Kaupleja heidab tarbijale ette seda, et tarbija ei avastanud enne sõiduki viimist autoremonditöökotta, et sellel ei ole jahutusvedelikku piisavalt. Esitatu põhjal pöördus tarbija autoremonditöökotta, et kindlaks teha sõiduki kahjustused. Enne sõiduki töökotta viimist uuris tarbija nii kauplejalt kui töökoja pidajalt, kas autoga võib sõita. Kaupleja vastas, et seda tuleb küsida töökoja pidajalt ning töökoja pidaja soovitas autoga töökotta sõita. Eeltoodut arvestades käitus tarbija nagu keskmine mõistlik inimene ja üritas pärast kokkupõrget ja enne sõiduki kasutamise jätkamist teada saada, kas sellega võib sõita. Kaupleja väidab, et tarbija oleks pidanud oskama enda sõiduki seisundi ise kindlaks teha ja tarbija oleks pidanud aru saama, et remonditöökoja antud nõuanne ei ole õige. Keskmiselt sõidukikasutajalt ei saa oodata, et ta suudaks spetsialisti veast aru saada. Samas oleks võinud nii kauplejadja kui sõidukite remondiga tegelev ettevõte vastava ala asjatundjatena olukorraga seotud ohtusid mõista ja enda klienti paremini nõustada. Esitatu põhjal tekkis sõidukile kindlustusjuhtumi tõttu vigastus, mis ei olnud pärast kokkupõrke toimumist teada. Mootori kahjustus võis tekkida ka pärast kokkupõrget ning enne seda, kui tarbija asus uuesti sõitma remonditöökotta ja selle viimase sõidu ajal üksnes süveneda. See, millal jahutusvedelik välja lekkis, ei ole teada. Teada on asjaolu, et lekke põhjustas kindlustusjuhtum. Esitatu põhjal tekkis kindlustusjuhtumist sõidukile jahutusvedeliku süsteemi kahjustus, mis järgnevalt põhjustas mootoririkke. Seega on sõiduki mootoririke põhjuslikus seoses kindlustusjuhtumiga. Kindlustusjuhtumi ja mootoririkke avaldumise vahel ei ole tarbija rikkunud kindlustuslepingut ega ka liiklusseaduse § 33 lg 2 p 2 kaupleja poolt väidetud viisil. Kaupleja poolt viidatud tüüptingimuste p 5.1.1 kohast kaupleja vabanemist kindlustuslepingu täitmise kohustusest ei esine, tarbija ei ole rikkus tahtlikult või raske hooletuse tõttu vähemalt ühte kindlustuslepingus sätestatud kohustust. Kaupleja viidatud tüüptingimuste p 4.5.11. kohast hüvitamisest keeldumise alust ei esine, kuna antud norm ei välista hüvitamist juhul, kui puudulik jahutusvedeliku kogus on põhjustatud kindlustusjuhtumist ja selle mõju avaldub enne, kui kindlustusvõtja oleks pidanud sellest aru saama. Kaupleja väide kindlustusriski suurendamise kohta on asjakohatu. Enne kindlustusjuhtumi toimumist ei ole tarbija riskisuurendust toime pannud. Kaupleja seisukoht, et riskisuurenduseks saab pidada asjaolu, et kindlustusvõtja ei suutnud pärast kindlustusjuhtumit ise kindlaks määrata enda sõiduki vigastusi ja võimalust täiendava kahju tekkimiseks, ei ole õige. Kaupleja ei ole tõendanud, et kahju tekkis osaliselt või täielikult tarbijast sõltuva asjaolu tõttu (VÕS § 139). Vastavalt TsMS § 230 on tõendi esitamise kohustus asjaolu esinemise kohta poolel, kes mingile asjaolule tugineb. Vaidluse kohtueelsel lahendamisel kohaldub sama põhimõte. VÕS § 476 lg 1 alusel kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Asja kindlustamise korral peab kindlustusandja muu hulgas hüvitama kahju, mis tekkis kindlustusjuhtumi tagajärgede likvideerimise tulemusena, samuti kahju, mis tekkis kindlustatud asjade kaotsimineku tõttu kindlustusjuhtumi toimumisel. Eeltoodust tulenevalt on sõiduki mootori kahjustus kindlustusjuhtumiga seotud kahju, mis tuleb kindlustuslepingu alusel hüvitada.

Sisu:Vaidlus puudub, et kindlustusleping oli sõlmitud, kehtiv ja kindlustusjuhtum toimus. Kindlustusandja keeldub sõiduki mootori remondi hüvitamisest väites, et see ei ole kahju, mis on põhjuslikus seoses sõiduki kokkupõrkega metsloomaga. Vaidlust ei ole selles, et sõiduki jahutusvedelik voolas sõidukist välja pärast kokkupõrget metsloomaga ja see kokkupõrge tekitas kahjustuse, mille tõttu jahutusvedelik välja voolas. Kaupleja väitel oleks tarbija pidanud enne sõidu alustamist veenduma sõiduki korrasolekus ja avastama jahutusvedeliku puuduse ning sõidukit mitte kasutama. Kaupleja väited selle kohta, et tarbijal oli jahutusvedeliku puudumises mõistlikult võimalik aru saada, ei ole tõendatud. Kaupleja esitab rea retoorilisi väiteid, milles heidab enda kliendile ette tahtlikku rikkumist ja avaldab seisukohta, et tarbijal "tuleks juhil üldse loobuda sõiduki juhtimisest, sest see võib osutuda tõeliseks ohuks nii talle endale kui ka teistele isikutele ja nende varale". Esitatud etteheited on paljasõnalised ning ei sarnane kindlustusandjalt eeldatava tõenditele tugineva õigusliku argumentatsiooniga. Kaupleja on esitanud asjaolu, et tarbija teadis jahutusvedeliku puudumisest. See asjaolu on tõendamata. Kaupleja on esitanud väite, et tarbija pidi jahtusvedeliku temperatuurist teada saama sõiduki jahutusvedeliku temperatuuri mõõturi osuti asendi põhjal. Esiteks ei ole tõendatud, missugused seadmed konkreetsel sõidukil jahutusvedeliku temperatuurist või jahutusvedeliku kogusest teadasaamiseks olid. Teiseks ei ole kaupleja oletus, et jahutusvedeliku näidik kaupleja kirjeldatud viisil toimib, tõendatud. Jahutusvedeliku näidiku või indikaatori töö põhineb anduril, mis mõõdab jahutusvedeliku temperatuuri. Olukorras, kus jahutusvedelik puudub, ei ole anduril selle temperatuuri võimalik mõõta ja võib näida, et jahutusvedeliku temperatuur on madal. Õigusakt ega kindlustusleping ei eelda, et sõidukijuht enne sõiduki kasutamise alustamist kontrollib õlitaset või jahutusvedeliku taset füüsiliselt. Pigem eeldatakse, et nende asjaolude osas võib juht olukorda kontrollida sõiduki armatuurlaual asetsevate näidikute ja indikaatortulede abil. Kehtivate õigusaktide ning ka kindlustuslepingu alusel ei eeldata B-kategooria juhilt sõiduki ehituse ja toimimise aluste märkimisväärset tundmist. Esitatu kohaselt ei esine tarbijapoolset kindlustuslepingu rikkumist. Tarbija tahtlik rikkumine, raske hooletus või hooletus on kaheldavad arvestades, et tarbija palus enne sõiduki remondikohta viimist juhist nii kauplejalt kui sõidukite remondiga tegutsevalt ettevõtjalt. Olles asjaoludest teadlik ei soovitanud neist kumbki sõiduki kasutamisest hoiduda ja see puksiiri abil remondikohta toimetada. Pärast kindlustusjuhtumi toimumist ei olnud esitatu põhjal märke sellest, et sõiduki jahtusvedelik oleks lekkinud või kadunud. Kaupleja heidab tarbijale ette seda, et tarbija ei avastanud enne sõiduki viimist autoremonditöökotta, et sellel ei ole jahutusvedelikku piisavalt. Esitatu põhjal pöördus tarbija autoremonditöökotta, et kindlaks teha sõiduki kahjustused. Enne sõiduki töökotta viimist uuris tarbija nii kauplejalt kui töökoja pidajalt, kas autoga võib sõita. Kaupleja vastas, et seda tuleb küsida töökoja pidajalt ning töökoja pidaja soovitas autoga töökotta sõita. Eeltoodut arvestades käitus tarbija nagu keskmine mõistlik inimene ja üritas pärast kokkupõrget ja enne sõiduki kasutamise jätkamist teada saada, kas sellega võib sõita. Kaupleja väidab, et tarbija oleks pidanud oskama enda sõiduki seisundi ise kindlaks teha ja tarbija oleks pidanud aru saama, et remonditöökoja antud nõuanne ei ole õige. Keskmiselt sõidukikasutajalt ei saa oodata, et ta suudaks spetsialisti veast aru saada. Samas oleks võinud nii kauplejadja kui sõidukite remondiga tegelev ettevõte vastava ala asjatundjatena olukorraga seotud ohtusid mõista ja enda klienti paremini nõustada. Esitatu põhjal tekkis sõidukile kindlustusjuhtumi tõttu vigastus, mis ei olnud pärast kokkupõrke toimumist teada. Mootori kahjustus võis tekkida ka pärast kokkupõrget ning enne seda, kui tarbija asus uuesti sõitma remonditöökotta ja selle viimase sõidu ajal üksnes süveneda. See, millal jahutusvedelik välja lekkis, ei ole teada. Teada on asjaolu, et lekke põhjustas kindlustusjuhtum. Esitatu põhjal tekkis kindlustusjuhtumist sõidukile jahutusvedeliku süsteemi kahjustus, mis järgnevalt põhjustas mootoririkke. Seega on sõiduki mootoririke põhjuslikus seoses kindlustusjuhtumiga. Kindlustusjuhtumi ja mootoririkke avaldumise vahel ei ole tarbija rikkunud kindlustuslepingut ega ka liiklusseaduse § 33 lg 2 p 2 kaupleja poolt väidetud viisil. Kaupleja poolt viidatud tüüptingimuste p 5.1.1 kohast kaupleja vabanemist kindlustuslepingu täitmise kohustusest ei esine, tarbija ei ole rikkus tahtlikult või raske hooletuse tõttu vähemalt ühte kindlustuslepingus sätestatud kohustust. Kaupleja viidatud tüüptingimuste p 4.5.11. kohast hüvitamisest keeldumise alust ei esine, kuna antud norm ei välista hüvitamist juhul, kui puudulik jahutusvedeliku kogus on põhjustatud kindlustusjuhtumist ja selle mõju avaldub enne, kui kindlustusvõtja oleks pidanud sellest aru saama. Kaupleja väide kindlustusriski suurendamise kohta on asjakohatu. Enne kindlustusjuhtumi toimumist ei ole tarbija riskisuurendust toime pannud. Kaupleja seisukoht, et riskisuurenduseks saab pidada asjaolu, et kindlustusvõtja ei suutnud pärast kindlustusjuhtumit ise kindlaks määrata enda sõiduki vigastusi ja võimalust täiendava kahju tekkimiseks, ei ole õige. Kaupleja ei ole tõendanud, et kahju tekkis osaliselt või täielikult tarbijast sõltuva asjaolu tõttu (VÕS § 139). Vastavalt TsMS § 230 on tõendi esitamise kohustus asjaolu esinemise kohta poolel, kes mingile asjaolule tugineb. Vaidluse kohtueelsel lahendamisel kohaldub sama põhimõte. VÕS § 476 lg 1 alusel kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Asja kindlustamise korral peab kindlustusandja muu hulgas hüvitama kahju, mis tekkis kindlustusjuhtumi tagajärgede likvideerimise tulemusena, samuti kahju, mis tekkis kindlustatud asjade kaotsimineku tõttu kindlustusjuhtumi toimumisel. Eeltoodust tulenevalt on sõiduki mootori kahjustus kindlustusjuhtumiga seotud kahju, mis tuleb kindlustuslepingu alusel hüvitada.

Sisu:Vaidlus puudub, et kindlustusleping oli sõlmitud, kehtiv ja kindlustusjuhtum toimus. Kindlustusandja keeldub sõiduki mootori remondi hüvitamisest väites, et see ei ole kahju, mis on põhjuslikus seoses sõiduki kokkupõrkega metsloomaga. Vaidlust ei ole selles, et sõiduki jahutusvedelik voolas sõidukist välja pärast kokkupõrget metsloomaga ja see kokkupõrge tekitas kahjustuse, mille tõttu jahutusvedelik välja voolas. Kaupleja väitel oleks tarbija pidanud enne sõidu alustamist veenduma sõiduki korrasolekus ja avastama jahutusvedeliku puuduse ning sõidukit mitte kasutama. Kaupleja väited selle kohta, et tarbijal oli jahutusvedeliku puudumises mõistlikult võimalik aru saada, ei ole tõendatud. Kaupleja esitab rea retoorilisi väiteid, milles heidab enda kliendile ette tahtlikku rikkumist ja avaldab seisukohta, et tarbijal "tuleks juhil üldse loobuda sõiduki juhtimisest, sest see võib osutuda tõeliseks ohuks nii talle endale kui ka teistele isikutele ja nende varale". Esitatud etteheited on paljasõnalised ning ei sarnane kindlustusandjalt eeldatava tõenditele tugineva õigusliku argumentatsiooniga. Kaupleja on esitanud asjaolu, et tarbija teadis jahutusvedeliku puudumisest. See asjaolu on tõendamata. Kaupleja on esitanud väite, et tarbija pidi jahtusvedeliku temperatuurist teada saama sõiduki jahutusvedeliku temperatuuri mõõturi osuti asendi põhjal. Esiteks ei ole tõendatud, missugused seadmed konkreetsel sõidukil jahutusvedeliku temperatuurist või jahutusvedeliku kogusest teadasaamiseks olid. Teiseks ei ole kaupleja oletus, et jahutusvedeliku näidik kaupleja kirjeldatud viisil toimib, tõendatud. Jahutusvedeliku näidiku või indikaatori töö põhineb anduril, mis mõõdab jahutusvedeliku temperatuuri. Olukorras, kus jahutusvedelik puudub, ei ole anduril selle temperatuuri võimalik mõõta ja võib näida, et jahutusvedeliku temperatuur on madal. Õigusakt ega kindlustusleping ei eelda, et sõidukijuht enne sõiduki kasutamise alustamist kontrollib õlitaset või jahutusvedeliku taset füüsiliselt. Pigem eeldatakse, et nende asjaolude osas võib juht olukorda kontrollida sõiduki armatuurlaual asetsevate näidikute ja indikaatortulede abil. Kehtivate õigusaktide ning ka kindlustuslepingu alusel ei eeldata B-kategooria juhilt sõiduki ehituse ja toimimise aluste märkimisväärset tundmist. Esitatu kohaselt ei esine tarbijapoolset kindlustuslepingu rikkumist. Tarbija tahtlik rikkumine, raske hooletus või hooletus on kaheldavad arvestades, et tarbija palus enne sõiduki remondikohta viimist juhist nii kauplejalt kui sõidukite remondiga tegutsevalt ettevõtjalt. Olles asjaoludest teadlik ei soovitanud neist kumbki sõiduki kasutamisest hoiduda ja see puksiiri abil remondikohta toimetada. Pärast kindlustusjuhtumi toimumist ei olnud esitatu põhjal märke sellest, et sõiduki jahtusvedelik oleks lekkinud või kadunud. Kaupleja heidab tarbijale ette seda, et tarbija ei avastanud enne sõiduki viimist autoremonditöökotta, et sellel ei ole jahutusvedelikku piisavalt. Esitatu põhjal pöördus tarbija autoremonditöökotta, et kindlaks teha sõiduki kahjustused. Enne sõiduki töökotta viimist uuris tarbija nii kauplejalt kui töökoja pidajalt, kas autoga võib sõita. Kaupleja vastas, et seda tuleb küsida töökoja pidajalt ning töökoja pidaja soovitas autoga töökotta sõita. Eeltoodut arvestades käitus tarbija nagu keskmine mõistlik inimene ja üritas pärast kokkupõrget ja enne sõiduki kasutamise jätkamist teada saada, kas sellega võib sõita. Kaupleja väidab, et tarbija oleks pidanud oskama enda sõiduki seisundi ise kindlaks teha ja tarbija oleks pidanud aru saama, et remonditöökoja antud nõuanne ei ole õige. Keskmiselt sõidukikasutajalt ei saa oodata, et ta suudaks spetsialisti veast aru saada. Samas oleks võinud nii kauplejadja kui sõidukite remondiga tegelev ettevõte vastava ala asjatundjatena olukorraga seotud ohtusid mõista ja enda klienti paremini nõustada. Esitatu põhjal tekkis sõidukile kindlustusjuhtumi tõttu vigastus, mis ei olnud pärast kokkupõrke toimumist teada. Mootori kahjustus võis tekkida ka pärast kokkupõrget ning enne seda, kui tarbija asus uuesti sõitma remonditöökotta ja selle viimase sõidu ajal üksnes süveneda. See, millal jahutusvedelik välja lekkis, ei ole teada. Teada on asjaolu, et lekke põhjustas kindlustusjuhtum. Esitatu põhjal tekkis kindlustusjuhtumist sõidukile jahutusvedeliku süsteemi kahjustus, mis järgnevalt põhjustas mootoririkke. Seega on sõiduki mootoririke põhjuslikus seoses kindlustusjuhtumiga. Kindlustusjuhtumi ja mootoririkke avaldumise vahel ei ole tarbija rikkunud kindlustuslepingut ega ka liiklusseaduse § 33 lg 2 p 2 kaupleja poolt väidetud viisil. Kaupleja poolt viidatud tüüptingimuste p 5.1.1 kohast kaupleja vabanemist kindlustuslepingu täitmise kohustusest ei esine, tarbija ei ole rikkus tahtlikult või raske hooletuse tõttu vähemalt ühte kindlustuslepingus sätestatud kohustust. Kaupleja viidatud tüüptingimuste p 4.5.11. kohast hüvitamisest keeldumise alust ei esine, kuna antud norm ei välista hüvitamist juhul, kui puudulik jahutusvedeliku kogus on põhjustatud kindlustusjuhtumist ja selle mõju avaldub enne, kui kindlustusvõtja oleks pidanud sellest aru saama. Kaupleja väide kindlustusriski suurendamise kohta on asjakohatu. Enne kindlustusjuhtumi toimumist ei ole tarbija riskisuurendust toime pannud. Kaupleja seisukoht, et riskisuurenduseks saab pidada asjaolu, et kindlustusvõtja ei suutnud pärast kindlustusjuhtumit ise kindlaks määrata enda sõiduki vigastusi ja võimalust täiendava kahju tekkimiseks, ei ole õige. Kaupleja ei ole tõendanud, et kahju tekkis osaliselt või täielikult tarbijast sõltuva asjaolu tõttu (VÕS § 139). Vastavalt TsMS § 230 on tõendi esitamise kohustus asjaolu esinemise kohta poolel, kes mingile asjaolule tugineb. Vaidluse kohtueelsel lahendamisel kohaldub sama põhimõte. VÕS § 476 lg 1 alusel kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Asja kindlustamise korral peab kindlustusandja muu hulgas hüvitama kahju, mis tekkis kindlustusjuhtumi tagajärgede likvideerimise tulemusena, samuti kahju, mis tekkis kindlustatud asjade kaotsimineku tõttu kindlustusjuhtumi toimumisel. Eeltoodust tulenevalt on sõiduki mootori kahjustus kindlustusjuhtumiga seotud kahju, mis tuleb kindlustuslepingu alusel hüvitada.

Sisu:Kahjukäsitlus ei ole suunatud poolte lepingusuhte muutmisele ja kahjukäsitleja ei ole isik, keda kindlustusandja kasutab lepingute sõlmimisel ja muutmisel. TsMS § 230 lg 1, VÕS § 448 lg 2