Sisu:Tarbija 11.juunil 2024 ostis kauplejalt kasutatud sõiduki. Tarbija leiab, et talle müüdi varjatud puudustega sõiduki. Tarbija teavitas kauplejat, et sõidukil läks põlema jahutusvedeliku tuli. Kaupleja suunas tarbija enda koostööpartneri Autohospidal OÜ poole. Sõidukil vahetati EGR jahuti ning tosool. Sõidukil probleem ei kadunud. 07.08.2024 teavitas tarbija kauplejat uuesti probleemist. 26.08.2024 hindas sõiduki tehnilist seisukorda Möller Auto Pärnu OÜ, kes tuvastas muuhulgas, et õlitase oli üle maksimumi ning mootori tagumine külg oli õline. Kontrollija kahtlustas turbo tihendi viga. Samal päeval sõites koju hakkas tarbija sõiduk tossama. Tarbija teavitas kauplejat sõiduki rikkest. Kaupleja probleemile ei reageerinud. 02.09.2024 sai tarbija info, et sõiduki turbo oli rikkis. 04.09.2024 kirjutas tarbija kauplejale probleemist.  Kokku nõuab tarbija kauplejalt 8138, 97 eurot. Kaupleja tarbija avaldusega ei nõustunud ning leidis, et tarbija poolt osutatud sõiduki puuduste eest kaupleja ei saa vastutada. Komisjon selgitas, et vastavalt VÕS § 218 lg 22 lasus tõendamiskoormis kauplejal. Tarbija teavitas kauplejat turbo purunemisest 04.09.2024. Ühe aasta jooksul müügilepingu sõlmimisest eeldatakse, et sõiduki kahjustus oli olemas müügilepingu sõlmimise ajal. Seega kaupleja pidi tõendama, et müügihetkel oli turbo  korras ning kahjustus tekkis ajal, mis riisikot kandis juba tarbija. Kaupleja turbo rikke põhjuseid välja selgitama ei hakanud ning oma väiteid ei tõendanud. Komisjoni hinnangul ei saanud muid, tarbija poolt sõiduki mootoriga seotud kulutusi, siduda kaupleja poolt müügilepingu rikkumisega. Komisjoni hinnangul oli tegemist töödega, mis võisid olla vajalikud 16 aastase sõiduki uueväärseks muutmiseks. Komisjoni hinnangul ei müünud kaupleja tarbijale sellist sõidukit, mille seisukord oli halvem sellest, mida tarbija võis mõistlikult oodata. Tarbija ei saanud eeldada et ta ostis kauplejalt veatu sõiduki. Sõiduk oli müügihetkel läbinud rohkem kui 360 000 km ning läbinud mais 2024 tehno ülevaatuse. Komisjon rahuldas tarbija avalduse osaliselt ning mõistis välja turbo vahetusega seotud kulutused.

Sisu:Tarbija  ostis 30.01.2024 kauplejalt kasutatud sõiduki Volkswagen Sharan, reg märgiga 129 PTC, hinnaga 17 700 eurot. Üle anti tarbijale auto 05.02.2024. Kaupleja selgituste kohaselt teavitati tarbijat enne ostu, et sõidukil puudub ülevaatus ja kindlustus ning vahetamist vajab hooratas, kuid tarbija soovis peale ostu sõidukit kohe enne hooratta vahetust kasutama hakata. Kaupleja juhtis mitmel korral tähelepanu sellele, et sõidukile teostati 05.02.2024 tehnoülevaatus ja auto läbis selle ning puuduvad kahtlused, et sõidukil oleks läbisõitu keritud. Komisjon leidis, et avaldajal oli müügilepingu sõlmimise ajal teada, et sõiduk oli 8 aastat vana, 240 000 km läbisõiduga, sõiduk ei olnud registreeritud ning sõidukil puudus tehnoülevaatus. Komisjoni hinnangul pidi tarbija seetõttu eeldama, et sõidukil võivad esineda tavapärasest vananemisest ja kulumisest tingitud puudused. Lisaks eeltoodule leidis komisjon, et tarbijal oli võimalik enne müügilepingu sõlmimist lasta spetsialistidel sõidukit kontrollida, et tuvastada võimalikke tavainimesel märkamatuks jäävaid puudusi.  Komisjon märkis lisaks, et 05.02.2024 tehtud tehnoülevaatusel sõidukil olulisi vigu ei tuvastatud. Tarbija pretensioonid kauplejale  edastati pärast sõidukiga 11 000 km läbimist, seetõttu pole komisjoni hinnangul tarbija tõendanud, et sõidukil pretensioonide esitamise ajal esinenud puudused olid olemas juba müügilepingu sõlmimise hetkel ega ka seda, et sõidukil ilmnesid sellised kasutatud sõidukile tavapäraselt mitteomased puudused, mida tarbija ei võinud sõiduki seisukorra kohta mõistlikult oodata. Komisjon jättis avalduse rahuldamata.

Sisu:Pooled sõlmisid müügilepingu. Väidetavalt on tarbijale üleantud asi puudustega ja tarbija soovib puuduste kõrvaldamist. Tarbijavaidluste lahendamisel rakenduvad samad põhimõtted, mis vaidluste lahendamisel kohtumenetluses. Avaldaja otsustab, missuguse nõude ja tõendid ta esitab. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 peavad pooled tõendama asjaolud, millele nad menetluses tuginevad. Avaldaja viitab sõiduki käigukasti remondivajadusele. Samas lisab avaldaja, et "Kui autol ilmnes käiguvahetuse probleem, siis remondiettevõtted andsid infot, et Powershift tüüpi käigukast vajab sellise läbisõidu puhul kapitaalremont. Ford ametlik esindus Info-Auto AS oli seisukohal, et remondi korral ei saa anda tööle garantiid, vajalik on teha käigukasti vahetus.". Tarbija ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et käigukastis ilmnenud lõtk takistab sõiduki edasist kasutamist. Kuigi lõtk esineb, võib käigukast olla kasutatav. Käigukastide asjatundjate kinnitus, et sellise läbisõidu puhul on tarbija sõiduki käigukasti kapitaalremont tavapärane, tõendab, et seda ei saa pidada üleantud asja puuduseks, vaid see on tarbija sõiduki tavapärane omadus. Tarbija sõiduki käigukasti rike on sellise iseloomuga, mille kõrvaldamise riisiko on sõiduki omanikul. Kasutatud sõidukitel esinevad rikked ja suureneb vajadus teha kulutusi. Erinevad sõidukid on erineva keerukuse ja vastupidavusega. Esineb sõiduki marke ja mudeleid, mis on keskmisest vastupidavamad, on ka sellised, mis seda ei ole.   Tarbija ei ole tõendanud, et pooled oleks kokku leppinud, et sõidukil on eelsoojenduse süsteem, esitatud tõend selle kohta ei ole seostatav tarbija sõiduki andmetega. Tarbija on viidanud teisaldatava veokonksu puudumisele sõidukil. Selle puuduse avastamine oli võimalik sõiduki omandamisel, tarbija ei ole selle puuduse kõrvaldamise nõuet tähtaegselt esitanud. Vastavalt VÕS § 218 lg 2sekunda tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et ühe aasta jooksul alates asja ostjale üleandmisest ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. VÕS § 217prim lg 3 p 2 kohaselt peab asi olema seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteedi ning tavaliste toimivusomadustega, sealhulgas vastupidavuse poolest, mida tarbija võib mõistlikult eeldada, lähtudes asja olemusest.  Kuna puudub kaupleja kohustuse rikkumine (VÕS § 100), siis ei ole võimalik kaupleja suhtes õiguskaitsevahendite rakendamine (VÕS § 101).