Sisu: Pooled sõlmisid töövõtulepingu. Tarbija ja kaupleja kirjavahetusest nähtub, et pooled leppisid töövõtulepingu eelarveks kokku 454 eurot. Töö käigus teavitas kaupleja vajadusest vahetada ABS-i andur maksumusega 26 eurot, millega tarbija nõustus. Seega kujunes töövõtulepingu eelarveks kokku 480 eurot. 11.06.2026, minnes sõidukile järgi esitas kaupleja tarbijale arve summas 859 eurot ehk 379 eurot rohkem kui pooled lepingut sõlmides kokku leppisid. Tarbija tasus arve, et sõidukit kaupleja valdusest kätte saada. VÕS § 639 lg 1 kohaselt võib töövõtulepinguga kokku leppida töö eelarves, mis on töövõtjale kas siduv või mittesiduv. Sellise kokkuleppe puudumisel eeldatakse, et eelarve on siduv. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt mittesiduva eelarve olulisel ületamisel võib töövõtja nõuda eelarvet ületava tasu maksmist, kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha. Sel juhul peab töövõtja eelarve olulisest ületamisest tellijale viivitamata teatama. Teatamata jätmise korral võib töövõtja eelarvet ületanud summat nõuda üksnes ulatuses, milles tellija on alusetult rikastunud. Komisjon leidis, et eelarve ülemäärasel suurendamisel puudus lepinguline alus ning seetõttu on arve esitamine summas 859 eurot alusetu. Tarbija tasus arve üksnes sõiduki kättesaamiseks, surveolukorras, mis tähendab, et kaupleja sai 379 eurot ilma õigusliku aluseta. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt on isik, kes on midagi saanud kohustuse täitmisena, millele tal ei olnud õigust, kohustatud saadud säästu või raha tagastama (alusetu rikastumine). Eeltoodust tulenevalt rahuldas komisjon tarbija avalduse ja mõistis kauplejalt alusetult saadud 379 eurot tarbija kasuks välja.