Sisu:17.07.2023 ostis tarbija kauplejalt skasutatud sõiduki Mazda CX-5, reg märgiga 377 MHT. 18.03.2024 märkas tarbija sõiduki mootoris võõrast heli ning pöördus remonditöökotta, kus tuvastati mitmeid rikkeid. Tarbija soovis lepingust taganeda.Kaupleja tarbija seisukohaga ei nõustunud ning leiab, et lepingust taganemiseks puuduvad alused. Kaupleja vaatas 01.04.2024 sõiduki üle ning tuvastas, et Tarbija oli pärast sõiduki müüki sõitnud 14 562 km. Lisaks oli sõiduki viimane hooldus tehtud läbisõidul 64 287 km, mis tähendas, et järgmine hooldus oleks pidanud olema 20 000 km läbimisel. Ülevaatuse ajal näitas sõiduki odomeeter 98 849 km läbimist. Seega oli hpooldusvälp ületatud 15 470 võrra. Kaupleja leidis, et sõidukiga ei ole müügilepingu sõlmimise järgselt heaperemehelikult ümber käidud, mis ongi tekkinud rikete põhjuseks. Komisjon leidis, et VÕS § 214 lg 2 kohaselt läheb asja juhusliku hävinemise ja kahjustumise riisiko ostjale üle asja üleandmisega. Kaupleja poolt koos vastusega esitatud 17.07.2024 fotolt sõiduki odomeetrist nähtus, et tarbija ostis sõiduki kui sõiduk oli läbinud 83 379 km ning 01.04.2024 tehtud fotolt nähtus, et sõiduki odomeetri näit oli 98 849 km. Seega läbis tarbija enne riket sõidukiga 15 470 km. Sõidukil oli ettenähtud teha tehnohoolduseid iga 20 000 km läbimise järgselt. Käesoleval juhul nähtus materjalidest, et tarbija ei olnud sõidukile teinud tehnohooldust sõiduki 34 562 km läbimise jooksul. Kahjustused tekkisid sõidukile ajal mil riisikot kandis tarbija. Tarbija pole esitanud komisjonile asjakohaseid tõendeid, et sõiduki kahjustused olid olemas juba müügilepingus sõlmimise ajal, tegemist oli müüdud sõiduki varjatud puudustega ning puudus ei tulenenud tarbijast.

Sisu:Pooled sõlmisid müügilepingu. Tarbijale üleantud asi on puudustega ja tarbija soovib kahju hüvitamist summas 2854,20 eurot.   Kaupleja väitel on üleantud asi nõuetekohane, nõude summa osas ei ole kaupleja vastuväiteid esitanud.   Tarbijavaidluste lahendamisel rakenduvad samad põhimõtted, mis vaidluste lahendamisel kohtumenetluses. Vaidluspool otsustab, missuguse väite, nõude ja tõendid ta esitab. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 peavad pooled tõendama asjaolud, millele nad menetluses tuginevad.   Kaupleja on avaldajale enne lepingu sõlmimist 9.06.2023 saadetud e-kirjas kinnitanud, et „Autol on täielik kontroll tehtud.“. Selle kinnituse andis kaupleja tarbijale vastuseks samal kuupäeval saadetud e-kirjale, milles tarbija küsis järgmist: „Miks see auto teistega võrreldes odavam on? Kas ainult selle tõttu, et tegemist on manuaaliga? Kas sellele on ka täisülevaatus tehtud, et teaksin mis seal välja vahetada tuleb? Kas SEB liising on nõus ka Teie müügis olevatele autodele liisingut andma? On teil see info?“.   Sellega kinnitas kaupleja lepingueelsetel läbirääkimistel, et on antud sõidukit põhjalikult kontrollinud ja tarbijal oli alus eeldada, et sõidukile ei tule koheselt mingeid kulutusi teha.   Kaupleja antud kinnitus oli vale. Arvestades kaupleja antud kinnitust ei vastanud üleantud sõiduk nõuetele.   Kaupleja esitas lepingueelsetel läbirääkimistel ebaõige kinnituse. Kaupleja rikkus VÕS §  14 lg 1, mille kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Kui isikud esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need olema tõesed. Normi kaitse-eesmärk on, et müüja vastutab, kui on lepingueelsetel läbirääkimistel andnud asja omaduste ebaõiget teavet.   Vastavalt VÕS § 218 lg 2sek tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et ühe aasta jooksul alates asja ostjale üleandmisest ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. Tegemist oli kasutatud sõidukiga, kuid kaupleja kinnituse tõttu võis tarbija eeldada, et sõiduk ei vaja kohest remonti.   VÕS § 217prim lg 3 p 2 kohaselt peab asi olema seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteedi ning tavaliste toimivusomadustega, sealhulgas vastupidavuse poolest, mida tarbija võib mõistlikult eeldada, lähtudes asja olemusest. Tegemist oli kasutatud sõidukiga, kuid kaupleja kinnituse tõttu võis tarbija eeldada, et sõiduk ei vaja kohest remonti.   Kaupleja on kohustust rikkunud (VÕS § 100) ja tarbijal on alus esitada kahju hüvitamise nõue (VÕS § 101 lg 1 p 3).   Kaupleja vastutusest vabastavaid asjaolusid ega rikkumist vabandavaid asjaolusid ei ole esitatud.   Tarbijale tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kaupleja rikkumisega. Tarbija peab tegema kulutusi selleks, et muuta asja seisund niisuguseks, milline see pidi olema juhul, kui kaupleja antud kinnitus oleks olnud õige (VÕS § 127).   Nõude summa osas ei esitanud kaupleja vastuväiteid, tarbija on nõude summa kohta esitanud piisavad tõendid.  

Sisu:Pooled sõlmisid sõiduki müügilepingu. Tarbija esitatud tõendite kohaselt esines sõidukil varjatud puudus ja tarbija taganes lepingust ning nõuab sõiduki eest tasutu tagastamist ja kahju hüvitamist. Vastavalt võlaõigusseaduse § 218 lg 2-2 tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et ühe aasta jooksul alates asja ostjale üleandmisest ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega.  Tarbija on asja puudusest ostjat vastavalt võlaõigusseaduse § 220 lg 1 teavitanud. Vastavalt võlaõigusseaduse § 221 lg 2 müüja ei või tugineda kokkuleppele, millega välistatakse või piiratakse ostja õigusi seoses asja lepingutingimustele mittevastavusega, kui müüja teadis või pidi teadma, et asi lepingutingimustele ei vasta ja ta sellest ostjale ei teatanud.  Vastavalt võlaõigusseaduse § 222 lg 4 müüja kannab asja parandamisega või asendamisega seotud kulud, eelkõige veo-, posti-, töö-, reisi- ja materjalikulud. Müüja on keeldunud asja remontimast ja remondikulusid hüvitamast. Vastavalt võlaõigusseaduse § 222 lg 4-2 müüja peab asja parandama või asendama mõistliku aja jooksul alates hetkest, kui ostja teavitas müüjat asja lepingutingimustele mittevastavusest, ning tarbijalemüügi korral ilma olulise ebamugavuseta tarbijale, võttes arvesse asja laadi ja otstarvet, milleks tarbija asja vajas.  Kaupleja vastuväited kaebusele ei ole asjakohased. Tarbija ei ole tuginenud 14-päevasele lepingust taganemise õigusele vaid taganemine põhineb asja puudusel. Sõidukil esinesid varjatud puudused ja see tekitas tarbijale kulutusi ja õigustas lepingust taganemist.  Kaupleja on lepingut rikkunud (VÕS 100) ja tarbijal tekkis õigus nõuda kahju hüvitamist ja lepingust taganeda. Lepingust taganemisel peavad pooled tagastama saadu. Kaupleja tekitatud kahju on põhjuslikus seoses kaupleja kohustuse rikkumisega. Kaupleja vastutust välistavaid ega rikkumist vabandavaid asjaolusid ei esine. Kauplejal on VÕS § 101 lg 1 p 3 alusel ja VÕS § 189 alusel kohustus tasuda tarbijale 10 030 eurot.