Sisu:Kõiki menetluses esitatud tõendeid kogumis hinnates leiab komisjon, et tarbija oli CityBee teenuse olemasolev kasutaja, kelle suhtes kohaldusid CityBee kasutustingimused. Poolte vahel oli küll sõlmitud konkreetse reisi kohta eraldi hinnakokkulepe, kuid ei ole tõendatud, et selle kokkuleppega oleks välistatud tarbija kohustus kanda Läti teekasutustasu või sellest tulenev 500 euro suurune rahatrahv. CityBee kasutustingimuste punktid 7.29, 7.30 ja 7.35 annavad kauplejale regressiõiguse ning kaupleja on tõendanud nii ametliku trahvi olemasolu kui ka selle tegeliku kandmise. Sellest tulenevalt puudub alus lugeda 500 euro suurune nõue põhjendamatuks.

Sisu:Pooled sõlmisid üürilepingu. Kaupleja nõudis tarbijalt sisse 40 eurot. Kaupleja väidab, et esiteks on see seotud lepingurikkumisega, kuna tarbija parkis sõiduki üürilepingu tingimusi rikkudes, teisalt väidab kaupleja, et tegutses käsundita asjaajajana ja tal oli õigus tarbija eest tasuda leppetrahv ning see tarbijalt sisse nõuda. Tarbija on tõendanud, et kaupleja tüüptingimused ja kaupleja kasutatav tehnolahendus ei välistanud sõiduki parkimist antud kohta, sest tegemist oli kaupleja süsteemis roheliseks märgitud alaga. Seega võis tarbija eeldada, et esiteks on sinna parkimine lepingule vastav ja teiseks on kaupleja sellele alale parkimiseks mistahes vajalikud kokkulepped sõlminud. Kaupleja väited, et tarbija peab mõistma, et tegemist on lepingu alusel keelatud alaga, kui kaupleja kasutatavas tehnilises lahenduses on ala rohelisena kujutatud, ei ole õiguslikult korrektne. Kaupleja lepingu osaks olev lahendus lubas antud kohas parkimist. Parkimisega seotud liiklusõiguslik vastutus ja sõidukivaldaja poolt parkimiseks sõlmitud lepingust tulenev vastutus on sõiduki valdajal (tarbija). Seega ei olnud kaupleja selgituste põhjal kauplejal alust 40 euro sissenõudmiseks sõiduki üürilepingu alusel. Komisjon jätab tähelepanuta kaupleja väited selle kohta, et lähtuvalt enda elukohast ja kasutatava korteri omanike nimedest pidi tarbijal olema teave mingite asjaolude kohta. Kaupleja poolt esitatud väited tarbija poolt vastava teabe saamise kohta, ei ole tõendatud. Kaupleja väidab, et tasus tarbija sõlmitud parkimiskoha kasutamise lepingu alusel käsundita asjaajajana tarbija eest 40 eurot ja sellel alusel oli kauplejal alus tarbijalt 40 eurot sisse nõuda. Vastavalt VÕS § 1018 lg 1 p 1 peab soodustatud isik käsundita asjaajamise heaks kiitma. Antud juhul ei ole seda toimunud. Vastavalt VÕS § 1020 lg 1 peab käsundita asjaajaja enne asjaajamisele asumist soodustatud isikule asjaajamise kavatsusest teatama ja ootama ära soodustatu otsuse. Kaupleja ei ole seda teinud. Vastavalt VÕS § 1022 lg 1 peab asjaajaja arvestama soodustatud isiku tahet, antud juhul on selgunud soodustatud isiku tahe antud tasu mitte maksta. Kauplejal ei ole käsundita asjaajamise sätete alusel õigust nõuda tarbijalt 40 euro hüvitamist, kauplejal puudus õigus tarbija eest asjaajamiseks.

Sisu:Tarbija üüris kauplejalt sõiduki, mille parkis pärast kasutamist kaupleja poolt lubatud parkimisalale. Järgmisel päeval jõustus parkimiskohas parkimiskeeld ja kauplejale määrati leppetrahv 20 eurot. Kaupleja debiteeris selle tarbijalt, kuna leidis, et tarbija ei parkinud sõiduki kasutusreeglite kohaselt. Komisjon leidis, et leppetrahv tuleb tagastada, kuna tarbija pole tüüptingimusi rikkunud. Parkimise hetkel oli parkimine lubatud. 16 tundi oli kaupleja jaoks piisav aeg, et muutuva parkimiskorraldusega alalt parkida sõiduk kohta, kus parkimine oli jätkuvalt lubatud.