Sisu:Pooled on sõlminud kindlustuslepingu (VÕS 422).Sõlmitud on pakettpoliis, kus kaupleja on ühes kindlustustootes ühendanud kaks kindlustuslepingut, varakindlustuse ja vastutuskindlustuse ja andnud nende kohta ühe poliisi ja ühe tüüptingimuste dokumendi.Tegemist on kahe kindlustuslepinguga samade lepingudokumentide alusel. Lepinguesemete eristamine üksi ei võimalda kindlustusandja esitatud käsitlust. Sõna “kindlustus” on tüüptingimustes ja VÕS-s mitme tähendusega. Kui tegemist oleks ühe lepinguga, ei saaks väita, et vastutuskindlustuse kindlustusjuhtum ei too kaasa kahju hüvitamise kohustust varakindlustuse esemele tekkinud kahju korral.  Kaupleja on teinud kahju hüvitamise kohta otsuse vastutuskindlustuslepingu alusel täpsustamata, et see on vastutuskindlustuse lepingu  otsustus.Lepingu tüüptingimused eriosades eristavad selgelt varakindlustuse eset ja kindlustusjuhtumeid ning vastutuskindlustuse eset ja kindlustusjuhtumeid.Tüüptingimuste üldosas ei ole kindlustusjuhtum eristatud ega  täpsustatud lepingute kaupa. On sätestatud, et kindlustusjuhtum on olukord, mil kindlustusandja peab täitma hüvitamise kohustuse.Tüüptingimuste üldosa ei piiritle kindlustuslepinguid. Selline tüüptingimuse sõnastus ei ole kindlustatud esemeid, pakettpoliisi ning kindlustuspraktikat arvestades selge ja vajab kindlasti täpsustamist.Tarbija leiab, et toimunu on varakindlustuse kindlustusjuhtum. Tüüptingimuste p 4.4 sätestab hüvitamisvälistuse, mille kohaselt ei kuulu hüvitamisele kahju, mille kindlustatud esemele tekitab pikaajaline protsess. Toimunu ei ole varakindlustuslepingu kindlustusjuhtum.Kindlustuslepingu eesmärk on hüvitada äkiline ja ettearvamatu kindlustatud esemele tekkinud kahju. Tarbija korteriomandi eriosale ei tekkinud sellist kahju. Lekkekahju oli põhjustatud kaasomandi osaks olevale vahelaele ning teise korteriomandi eriomandi osale.VÕS § 476 lg 1 alusel tekib kindlustusandja hüvitamiskohustus kindlustusjuhtumi toimumise korral. Seega ei ole kauplejal tarbija ees kahju hüvitamise kohustust tekkinud. Kaupleja ei ole kohustist rikkunud (VÕS 100). Tarbijal puudub kaupleja vastu kahju hüvitamise nõue (VÕS 101 lg 1 p 3). 

Sisu:PÖÖRDUTUD KOHTUSSE   Pooled on sõlminud kindlustuslepingu. Tarbija nõuab põranda taastamist visuaalselt  samasugustena, mis oli enne kindlustusjuhtumi toimumist. Kaupleja sellega ei nõustu ja esitab väite, et kahjustused olid vaid kööktoas ja kindlustuslepingu alusel ei saa taastada eelnenud visuaalset olukorda, kui magamistoa parkett on veel kasutuskõlblik. Poolte väidete põhjal ei ole vaidlust, et kindlustusandja pakutav lahendus ei taasta sama olukorda, mis oli enne kindlustusjuhtumi toimumist.  Kui kindlustusandja on seisukohal, et tal on hüvitamisest keeldumise või hüvitise vähendamise alus, tuleb see arusaadaval viisil põhjendada ning tõendada. Antud juhul ei ole kindlustusandja vastu vaielnud, et tema poolt pakutav lahendus ei taasta eelnevat olukorda, kuid kindlustusandja väitel ei peagi kindlustushüvitis seda eesmärki täitma. Seda seisukohta ei ole kaupleja korrektselt põhistanud ega esitanud tõendeid, et pakutud hüvitamislahendus taastab eelneva olukorra. Asjaolude tõendamise kohustus on vastava asjaolu esitajal (TsMS § 230 lg 1). VÕS § 132 lg 3 esimese lause kohaldamisel kahju hüvitamisel on vajalike tööde tõendamise kohustus TsMS § 230 lg-st 1 tuleneva üldise tõendamiskoormise järgi kahjustatud isikul. Kahjustatud isik tõendas, et kogu elamu korrusel oli samasugune parkett ja esitas väite, et kindlustusandja pakutud lahendus ei taasta kindlustusjuhtumi eelset olukorda. Kindlustusandja sisuliselt nõustus, et eelnevat olukorda ei taastata ja esitas väite, et hüvitamisel ei peagi seda taastama. Kui kindlustusandja väidab, et kindlustusjuhtumi eelne olukord on tema pakutud lahendusega saavutatud, siis peab kindlustusandja seda tõendama. Praegu on kindlustusandja positsioon, et kindlustusandja ei eita põrandakatte ühtse mulje kadumist kuid väidab täpse põhjenduse ja tõenditeta, et sellist kahju vastavalt kindlustuslepingule ei hüvitata. Kui kindlustuslepingus ei ole kahju hüvitamise korda täpsustatud, rakenduvad VÕS § 127, 132 ja teised sätted. VÕS § 127 lg 1 alusel on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi hõlmab kahjuhüvitis muuhulgas võimaliku väärtuse vähenemise, seega sai tarbija tugineda sellele, et põranda taastamisel peab taastuma  ka esialgne visuaalne olukord, kus tervel korrusel on ühesugune parkett.  Vaidlust ei ole, et toimunu on kindlustusjuhtum. Seega on kauplejal VÕS § 476 lg 1 ja kindlustuslepingu alusel kindlustushüvitise maksmise kohustus. Kindlustuslepingu alusel makstav hüvitis peab olema selline, et selle alusel asetatakse kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kui hüvitamine toimub kindlustuslepingu alusel, ei ole sellest põhimõttest kõrvalekaldumiseks seaduses aluseid sätestatud. Kaupleja ei toonud komisjoni ette ühtegi lepingus kokkulepitud hüvitise piiramise alust. Seega on tarbija poolt esitatud nõue ülaviidatud sätte kaitsealas. Kaupleja on keeldunud osa kahju hüvitamisest ja sellega kohustist rikkunud - VÕS § 100. Sellest tulenevalt on tarbijal alus esitada kaupleja vastu kohustuse täitmise nõue või kahju hüvitamise nõue VÕS § 101 lg 1 p 1 või 101 lg 1 p. 3; 115 jt. Kaupleja vastutust välistavaid ega rikkumist vabandavaid aluseid ei ole.

Sisu:Pooled sõlmisid kahjukindlustuse lepingu (VÕS § 422).Kindlustusandja täitmiskohustus muutub sissenõutavaks kindlustusjuhtumi toimumisel (VÕS § 476 lg 1). Pooltel on vaidlus selles, kas jalgpallivõistluse ärajäämine ühel päeval ning selle toimumine teisel päeval, kui avaldaja enam sellel pealtvaatajana osaleda ei saa, on kindlustusjuhtum. Avaldaja hinnangul on tema ostetud pilet asi, mis on hävinud ja mille kaupleja peab kindlustuslepingu alusel hüvitama. Pilet kui asi ei hävinud, antud pileti puhul on oluline selles sisalduv õigus. Pilet kui kehaline ese ei ole antud juhul väärtuslik (on uuesti välja prinditav) ega ka hävinud või kahjustatud kindlustusjuhtumi tõttu.Poolte lepingus kohalduvad tüüptingimused (TT). TT p 1.1 kohaselt: „Kindlustatud esemeks võivad olla mitmesugused vallasasjad, sealhulgas internetist ostetud vallasasjad, mille eest on kaardiga täielikult tasutud ja mis on soetatud uuena, originaalkujul, võttes arvesse järgmiseid piiranguid.TT p 1.1.2 alusel Kindlustatud ese ei ole: /…/ 1.1.2.7 dokumendid.“.TT p 1 põhjal on kindlustatud esemeks ainult kehalised esemed. Jalgpallivõistluse pilet kui kehaline ese võib hävida, kuid arvestades, et see on edastatud e-kirja teel saab selle uuesti välja printida. Sisult on pilet dokument, mis tõendab isiku õigust osaleda võistlusel pealtvaatajana. Vastavalt viidatud punktile 1.1.2.7 ei ole dokument kindlustatud ese. TT p 1 tähenduses ei ole ka pileti sisuks olev õigus kindlustatud ese, sest see ei ole kehaline ese.Vastavalt TT p 2 on kindlustusjuhtum kindlustusperioodil toimunud ootamatu ja ettenägematu sündmus, sealhulgas hävimine, kahjustumine, vargus või rööv, mille tagajärjel tekib kindlustatud esemele kahju ning mis ei ole välistatud tingimuste punktis 3.Kindlustusjuhtumi definitsiooni kohaselt ei ole jalgpallivõistluse aja muutmine meeskonnaliikme surma tõttu kindlustusjuhtum, sest selle käigus ei saanud kahjustada kindlustatud ese.   Pooltevahelises lepingus sätestatud kindlustusjuhtumit ei ole toimunud ja kauplejal puudub hüvitise maksmise kohustus.Kaupleja ei ole kohustust rikkunud (VÕS § 100) ja avaldajal ei ole vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 3 alust kahju hüvitamise nõude esitamiseks.  

Sisu:Poolte vahel on sõlmitud kehtiv kahjukindlustuse leping. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 476 lg 1 kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju.  Pooltel on vaidlus selle üle, kas kauplejal on kohustus kahju hüvitada kindlustuslepingu pagasikindlustuse sätete alusel või vastutuskindlustuse sätete alusel. Pooled ei ole esitanud väidet, et tegemist oleks muu kindlustusjuhtumiga, kui pagasi kahjustamine või kindlustatu vastutuskindlustuse alusel hüvitatav juhtum. Vaidlus puudub selles, et lepingu osaks on tüüptingimused „LHV Kuldkaardi reisikindlustuse tingimused“.  Vastavalt tüüptingimuste p 6.1.4.3. ei hüvita LHV kindlustatud isiku valduses või kasutuses oleva eseme hävimise, kahjustumise või kaotsimineku kahju, nt rendiauto kahjustamine (v.a punktis 5.1.1 nimetatud juhud). Viidatud lepingupunkt välistab tarbijaga kaasas olnud mootorratta varastamise kahju hüvitamise. Vastavalt tüüptingimuste p 4.1.2 pagasina ei ole kindlustatud mootorsõidukid, haagised, veesõidukid, õhusõidukid, nende varuosad ja lisavarustus. Seega ei kuulu pagasikindlustuse alusel hüvitamisele mootorratta vargusest tekkinud kahju kuna mootorratas on mootorsõiduk. Tarbija on esitanud väite, et tema valduses olnud mootorratas ei olnud mootorsõiduk, kuna see ei olnud registreeritud sõidukite registrist. Tõlgendamisel tuleb sisustada sõnade tähendust nende tavalises tähenduses (VÕS § 29). Puudub alus väita, et antud juhul mõeldi lepingupoolte poolt lepingu sõlmimise ajal antud terminit ainult registreeritud sõidukina. Antud lepingu kontekstis ei ole mingit alust väita, et mootorratas ei ole mootorsõiduk, selline käsitlus oleks erandlik. Näiteks veebist leitava eesti keele seletava sõnaraamatu (2009) kohaselt on mootorsõiduk „mootori jõul liikuv sõiduk“. Eelneva põhjal ei ole tegemist kindlustusjuhtumiga ja seega vastavalt VÕS § 476 lg 1 ei ole tarbijal kaupleja vastu kindlustushüvitise nõuet. 

Sisu:1. Pooled on sõlminud sõiduki kaskokindlustuse lepingu. Kindlustusjuhtum on toimunud, kaupleja(kindlustusandja) on välja maksnud hüvitise. Tarbija on seisukohal, et kauplejal tuleb tasuda täiendav hüvitis ja loovutada talle sõiduki omandiõigus. 2. Tarbija on esitanud järgmised nõuded ja pretensioonid: 1) Avaldada sõiduki jäänuki asukoht, sest olen avaldanud  soovi seda tagasi saada;2) Määrata sõiduki reaalne väärtus ja maksta välja nõutud summad;3) Kuna LHV vilistas kompromissile ja pettis välja allkirja, siis teavitada sellest vastavaid ametkondi. Miks ei täitnud LHV kompromissi?";4) Eraldada kahe sõidukite kaskokindlustuse juhtumid;5) Maksta välja sõiduki 700AYZ turuväärtuses hüvitis;6) Kui hüvitist ei maksta, siis anda üle mõlema sõiduki jäänukid. 3. Nii kohtus kui vaidluste kohtueelse lahendamise menetluses lähtutakse seaduses sätestatud õiguskaitsevahenditest, mis on sätestatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1. Komisjon ei saa menetleda ega täita suvalisi soove. Võlasuhted on reguleeritud VÕS sätetega ja õiguskaitsevahendite nimistu on seadusega piiratud. 4. Punktis 3 viidatud tarbija nõude 1) osas ei saa komisjon otsust teha. Asja asukoha määramine (asja otsimine) ja sellekohase teabe edastamine ei toimu lepinguvaidluse lahendamise menetluses.  5.  Punktis 3 viidatud tarbija nõude 2) osas leiab komisjon, et tarbija ei ole esitanud nõude põhistust ehk avaldusest ei nähtu, et tasutud hüvitis ei vasta sõiduki hinnale enne kindlustusjuhtumit. Ka on tõendamata nõude summa, tarbija ei ole tõendanud sõiduki turuväärtust. Tarbija esitatud täiendava hüvitise nõue on mõistlikult põhjendamata ja tõendamata, puudub alus selle nõude rahuldamiseks.  6. Punktis 3 viidatud tarbija nõudes 3) nõuab tarbija teadete esitamist ametiasutustele. Kui isikul on soov esitada teateid, tuleb tal seda teha ise või kasutada selleks esindajat. Komisjon ei tee poolte eest teateid, komisjon ei ole poole esindaja. Komisjoni pädevuses on otsuse tegemine poolte õigusvaidluse kohta poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel ning seadusega sätestatud õiguskaitsevahendite piires. Otsuse resolutsioon saab olla kas avalduse rahuldamine ja õiguskaitsevahendi kasutamine või avalduse mitterahuldamine. Vaidluse lahendamise tulem ei saa olla otsus selle kohta, miks isik A ei teinud midagi, mida soovis või õigeks pidas isik B.  7. Punktis 3 viidatud tarbija nõudes 4) nõuab tarbija, et eraldataks kahe sõiduki kaskokindlustuse juhtumid. Tarbija ise on teinud avalduse selliselt, nagu see esitati ja nii seda ka lahendatakse. Komisjon ei muuda tarbija avaldust ega eralda seda osadeks.  Komisjon ei saa teha otsust selle kohta, kuidas korraldab kindlustusandja enda kahjukäsitlust või keelata kindlustusandjal korraga analüüsida mitut sama isikuga seotud kindlustusjuhtumit.  8. Punktis 3 viidatud tarbija nõudes 5) nõuab tarbija, et kaupleja hüvitaks talle kahju vastavalt sõiduki registreerimismärgiga 700AYZ turuväärtusele. Seda nõuet on käsitletud eespool punktis 5 ja järgmistes punktides. 9. Punktis 3 viidatud tarbija nõudes 6) nõuab tarbija, et kui hüvitist ei maksta, siis tuleb üle anda kaks sõidukit. Komisjon ei saa seda nõuet rahuldada, kuna tarbija ei ole selgitanud, mis on selle nõude alus. Puudub põhistus selle kohta, et kui täiendavat hüvitist ei maksta, siis on tarbijal sõidukite valdusõigus või omandiõigus. Esitatu põhjal tundub, et sõidukite omandiõigus on läinud kauplejale ja tarbijal ei ole sõidukite valdusõigust ega omandiõigust. Nõue jääb rahuldamata. 10. Vaidluste kohtueelsel lahendamisel rakendub analoogia korras TsMS § 4 ja 230 lg 1, mille kohaselt lahendatakse vaidlust poolte esitatud nõuete ja väidete alusel ja enda esitatud asjaolude tõendamiskoormis lasub poolel, kes sellele asjaolule tugineb. Antud juhul ei ole tarbija enda esitatud asjaolusid tõendanud, kuigi kaupleja on nendele vastu vaielnud. Esitatud asjaolude ja tõendite alusel ei ole alust esitatud nõuete rahuldamiseks. 11. Tarbija esitatud asjaolude ja tõendite alusel ei ole kaupleja tarbijaga sõlmitud lepingut/lepinguid rikkunud. Tarbija ei ole täiendava hüvitise saamise alust põhistanud ega nõude summat tõendanud. Puudub kaupleja kohustuse rikkumine (VÕS § 100). 12. Kui puudub kohustuse rikkumine ei ole alust rahuldada kahju hüvitamise nõuet (VÕS § 101 lg 1 p 3). 

Sisu:Poolte vahel oli liikluskindlustuse leping, tarbija müüs sõiduki, mida leping puudutas ja vastavalt liikluskindlustusseaduse §-le 21 lg 4 läksid tarbija lepingust tulenevad õigused üle isikule, kes sõiduki omandas. Sellest tulenevalt on sõiduki omandanud isikul kõik kindlustusvõtja õigused ja kohustused, sealhulgas õigus saada varem tasutud kindlustusmakse. Korrespondeerivalt sellele ei olnud tarbijal enam võimalust enda liikluskindlustuslepingust tulenevate õiguste käsutamiseks. Seega puudub tarbijal pärast sõiduki võõrandamist võimalus nõuda kindlustusandjalt tagasi enda tasutud kindlustusmakseid, sest sõiduki omandi loovutamisega läks uuele omanikule üle ka leping (kõik lepingust tulenevad tarbija õigused ja kohustused). Kaupleja ei ole enda kohustust rikkunud (VÕS § 100) ja tarbijal puudub nõue kaupleja vastu ja võimalus kohaldada kaupleja suhtes VÕS § 101 lg 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid.

Sisu:Pooled on sõlminud kindlustuslepingu.  Tarbija tugineb sellele, et ta haigestus ajal, mil talle väljastati töövõimetusleht. Kindlustusandja väitel on isik ajal, kui talle väljastatakse töövõimetusleht, juba haigestunud ehk haigestumine toimus enne seda. Reisitõrkekindlustuse alguse kuupäevaks on poliisil märgitud 21.12.2023 kell 17:49. Avaldaja väidab, et haigestumine tuvastati 21.12.23 kell 21:59, mil väljastati töövõimetusleht. Avaldaja ei ole tõendanud, et haigus, millesse ta haigestus, oli nii kiire kulgemisega, et kui haigestumine toimus kell 17.49, siis selle tunnused on tuntavad samal päeval kell 21.59. Avaldaja väited ja tõendid selle kohta, et haigestumine toimus pärast 21.12.2023 kell 17:49, ei ole eluliselt usutavad. On fakt, et töövõimetus on tuvastatud eeltoodud ajal, kuid töövõimetuse tuvastamise hetk ja haigestumise aeg ei ole kattuvad ja antud asjaolude põhjal ei ole usutav, et haigestumine toimus pärast kindlustuskaitse kehtima hakkamist. Eeltoodud asjaoludel puudub avaldajal nõue kaupleja vastu, sest kindlustusjuhtum ei toimunud kindlustuskaitse kehtimise ajal. Vastavalt VÕS § 476 lg 1 kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Antud juhul ei toimunud haigestumine kindlustuskaitse kehtivuse ajal, seega ei ole avaldajal kindlustushüvitise nõuet kaupleja vastu.  Avaldaja on väljendanud arvamust, et kui arst tuvastab töövõimetuse, siis peaks sama asjaolu olema ka kindlustusjuhtumi toimumise aja tõend ja hüvitamise alus. Arsti poolt töövõimetuse tuvastamine toimub patsiendi antud hetke terviseandmete alusel ja selle tulemus ja sisu on, et isik ei ole töövõimetuse tuvastamise hetkest alates töövõimeline. Töövõime tuvastamise eesmärk on isiku töövõime tuvastamise isiku töölepingusuhte ja teenistussuhete õiguste ja kohustuste maksmapanekuks. Töövõimetuse tuvastamise hetk ei ole samastatav haigestumise ajaga ja töövõime tuvastamise aeg ei oma õiguslikku siduvat tähendust kahjukindlustuse kindlustusõigussuhtes. Seega on kindlustusandja hüvitamisest keeldunud korrektselt, sest kindlustusjuhtum ei ole toimunud ajal, kui kehtis kindlustuslepingust tulenev kindlustuskaitse ja seega ei ole kindlustusandjal hüvitamise kohustust.  

Sisu:Avalduse esitaja pöördus arsti poole kaebusega oma tervise üle 07.03.2023, millal tuvastati tema haigestumine (perearsti epikriisi anamneesi kirjeldus). 10.03.2023 välistas perearst avalduse esitaja reisile mineku. Avalduse esitaja haigestumine tuvastati esmakordselt 07.03.2023, millal oli reisitõrke kindlustuskaitse jõustunud. Kuigi avalduse esitaja ise on märkinud, et ta tundis ennast ka juba varem halvasti, siis see asjaolu ei ole arsti poolt meditsiiniliselt kindlaks tehtud ning ei ole teada, kas tegemist oli sama haigusega, mis tuvastati 07.03.2023. Enne 07.03.2023 ei esinenud avalduse esitajal sümptomeid, mis oleksid põhjustanud lennureisi ära jäämise ning nende põhjal ei ole arst lennureisi välistanud. Kindlustusjuhtum toimus 07.03.2023. Puudub vaidlus, et alates 07.03.2023 oli avalduse esitajal reisitõrke kindlustuskaitse ning sellest tekkis kaupleja hüvitamiskohustus. Kaupleja ei ole tõendanud, et avalduse esitajal tuvastati haigestumine meditsiiniliselt juba enne kindlustuskaitse kehtimahakkamist, st enne 06.03.2023, seega ei ole kaupleja hüvitamiskohustusest vabanenud. Asjaolu, et avalduse esitaja oli haige enne 07.03.2023, ei ole meditsiiniliselt kindlaks tehtud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Juhul, kui osapool ei tõenda asjaolu, mis on tema täitmiskohustusest vabanemise aluseks, ei vabane ta täitmiskohustusest ning teisel osapoolel on õigus nõuda temalt täitmist.

Sisu:Kaupleja (edaspidi ka kindlustusandja) viitab tarbijale antud teavitusele, mille sisu on: "Juhime tähelepanu, et kui Te ei tasu kindlustusmakset käesolevas teates määratud uueks maksetähtpäevaks, on kindlustusandjal õigus vastavalt VÕS § 458 kindlustusleping ette teatamata üles öelda. Klient arvet õigeaegselt ei tasunud ja seetõttu kuulus leping katkestamisele.". Kaupleja vastuse kohaselt avaldusele pidi tarbija selle põhjal aru saama, et leping on lõppenud. See teavitus ei ole lepingu ülesütlemisavaldus vaid teavitus selle kohta, et lepingu ülesütlemine võib järgneda. Selle teate saamisel ei saanud tarbija mõista, et leping on üles öeldud ja arvestades, et see tehti koos makseettepanekuga, ei olnudki see lepingu ülesütlemise avaldus. 1.2.2023 kell 16.48 saatis kindlustusandja tarbijale järgmise teate: "Hea kindlustusvõtja, Anname teada, et oleme lõpetanud kindlustuslepingu 101185328 alates 01.02.2023. Kindlustuslepingu lõpetamise põhjuseks on kindlustusmakse mittetasumine. Lugupidamisega". Samal päeval kell 1705 vastas tarbija sellele: "Tere, Tegu ei ole tahtliku arve mittetasumisega. Olen sõlminud otsekorralduse mõlemale kindlustusele, nii liikluskindlustus kui kasko. Minust sõltumatult ei ole üks arve automaatselt teile laekunud. Uurisin, sõlmisin uuesti lepingu ja minu andmetel on nüüd arve teile laekunud. Heade soovidega / Best wishes,". Sellele tarbija kirjale vastas kindlustusandja 02.2.23 kell 1012 järgmiselt: "Tere Täname info eest! Kinnitan, et tasumata jäänud arve on tasutud. Tagastasime Teile enammakstud summa. Lisaküsimuste korral vastan meeleldi! Heade soovidega". Eeltoodud kirjavahetus ei ole arusaadav. Kindlustusandjal ei ole õigust lepingut tagasiulatuvalt üles öelda, seega on antud avaldus kehtetu. Tarbija ei pidanud sellest e-kirjast aru saama, et leping on juba üles öeldud ega seda, et selle e-kirjaga öeldi leping üles. Esiteks teatab kindlustusandja 1.2.2023 kell 16.48, et leping on juba lõpetatud samast päevast. On ebaselge, mida see tähendab. Kas leping lõppes kell 1.2.23 kell 00.00. Kui nii, siis selleks ajaks ei olnud veel ülesütlemisavaldust tehtud ja leping ei saanud sellel ajal olla üles öeldud. Lepingu tagasiulatuv ülesütlemine ei ole võimalik. Kindlustusandja 1.2.23 kirjas ei ole märgitud, et sellega tehakse ülesütlemise avaldus vaid selles on viide, et leping on juba lõpetatud. Seega ei saa seda kirja pidada ülesütlemisavalduseks vaid selle kohaselt on ülesütlemisavaldus tehtud varem. Järgnevast kirjavahetusest selgub, et tarbija maksis võla 1.2.23. Kindlustusandja 2.2.23 vastus tarbijale on mitmeti mõistetav. Sellest võis tarbijale jääda arusaam, et probleem on lahendatud ja lepingusuhe jätkub. Kindlustusandja poolt oleks olnud kohane selgitada, missugune on poolte lepingusuhe ja hoiatada, et kindlustusandja on seisukohal, et pooltevaheline leping ei kehti. Selle vastuse põhjal lõi kindlustusandja tarbijale pigem ettekujutuse, et makse laekus ja leping kehtib edasi. Kindlustusandja 1.2.23 e-kirjas pidanuks kindlustusandja tegema üheselt mõistetava lepingu ülesütlemise avalduse ja selles teatama mis hetkel on kindlustusleping lõppenud. Võibolla oleks ka asjakohane selgitada, et selle tagajärg on liikluskindlustuse puudumine ja, et tuleb sõlmida uus leping. Kindlustusandja peaks lepingu ülesütlemisel järgima terminoloogiat, mis on võlaõigusseaduses ja liikluskindlustuse seaduses, teistsuguse terminoloogia puhul ei saa tarbijalt eeldada, et ta „mõtleb juurde“, et antud e-kiri on avaldus ja saab aru, et lepingu lõpetamise tähendab lepingust taganemist või lepingu ülesütlemist. Liikluskindlustuse seaduse § 19 ja VÕS § 458 ei jäta kauplejale võimalust leping tagasiulatuvalt üles öelda. Kaupleja 1.2.23 e-kirja põhjal on seda tehtud. Liikluskindlustuslepingu ülesütlemise teatest võiks üheselt selguda, mis hetkest on leping üles öeldud. Vastavalt liikluskindlustuse seaduse § 19 lg 3 ei kohaldu VÕS § 458 lg 4. Samas sätestab VÕS § 458 lg 2, et kui kindlustusandja on määranud kindlustusmakse tasumiseks täiendava tähtaja ning kindlustusjuhtum toimub pärast selle tähtaja möödumist, ilma et kindlustusvõtja oleks kindlustusjuhtumi toimumise ajaks kindlustusmakset tasunud, vabaneb kindlustusandja oma täitmise kohustusest, välja arvatud juhul, kui kindlustusmakse tasumata jätmine toimus kindlustusvõtjast mittetuleneva asjaolu tõttu. Antud asjas tuleb arvestada, et tarbija tahe oli suunatud kindlustusmakse tasumisele, tarbija oli teinud internetipangas püsimaksekorralduse tasumiseks. Makse jäi tegemata interneti maksesüsteemi seadistuse tõttu. Tarbija kõrvaldas selle puuduse kohe kaupleja 1.2.2023 kirja saamisel. Seega VÕS § 458 lg 2 alusel võib kaupleja hüvitamiskohustus kehtida isegi, kui pidada kaupleja 1.2.23 e-kirja ülesütlemisavalduseks. Tuleb arvestada, et tõlgendades kaupleja 1.2.2023 e-kirja öeldi leping üles alates 1.2.23 kell 00.00. Kaupleja ei saa lepingut tagasiulatuvalt üles öelda, lepingu tagasiulatuv ülesütlemine on kehtetu. Kaupleja teates on, et „oleme lõpetanud kindlustuslepingu 101185328 alates 01.02.2023“. See sõnastus on mõistetav viitena mingile varasemale ülesütlemisavaldusele. Seda ei ole kaupleja esitanud ega tarbijale kätte toimetanud. Tuleb arvestada, et kindlustusandja on professionaal ja peab lepingu ülesütlemisel tegema selgeid ja arusaadavaid avaldusi. Kaupleja kindlustusandjana ei kasutanud e-kirjas ühemõttelist väljendit "leping on üles öeldud" ja see teade viitab tagasiulatuvale lepingu ülesütlemisele, mis on seadusevastane. Kindlustusandja 1.2.23 e-kiri ei ole kehtiv liikluskindlustuslepingu ülesütlemisavaldus. Kehtivat lepingu ülesütlemisavaldust ei ole esitatud. Riigikohus on leidnud, et "sõltumata sellest, kas leping öeldakse üles kohtumenetluses või enne seda, ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu tulevikku suunatult. Seega lõpeb leping igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel (RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 13). (p 14).". Antud asjas saadetud e-kiri ei sisalda väljendit "lepingust taganemine või lepingu ülesütlemine, see viitab juba toimunud lepingu lõpetamisele. Liikluskindlustusleping ei olnud kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtivalt üles öeldud. Kauplejal on toimunud kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju hüvitamise kohustus.