Sisu:Poolte vahel oli liikluskindlustuse leping, tarbija müüs sõiduki, mida leping puudutas ja vastavalt liikluskindlustusseaduse §-le 21 lg 4 läksid tarbija lepingust tulenevad õigused üle isikule, kes sõiduki omandas. Sellest tulenevalt on sõiduki omandanud isikul kõik kindlustusvõtja õigused ja kohustused, sealhulgas õigus saada varem tasutud kindlustusmakse. Korrespondeerivalt sellele ei olnud tarbijal enam võimalust enda liikluskindlustuslepingust tulenevate õiguste käsutamiseks. Seega puudub tarbijal pärast sõiduki võõrandamist võimalus nõuda kindlustusandjalt tagasi enda tasutud kindlustusmakseid, sest sõiduki omandi loovutamisega läks uuele omanikule üle ka leping (kõik lepingust tulenevad tarbija õigused ja kohustused). Kaupleja ei ole enda kohustust rikkunud (VÕS § 100) ja tarbijal puudub nõue kaupleja vastu ja võimalus kohaldada kaupleja suhtes VÕS § 101 lg 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid.

Sisu:Pooled on sõlminud kindlustuslepingu.  Tarbija tugineb sellele, et ta haigestus ajal, mil talle väljastati töövõimetusleht. Kindlustusandja väitel on isik ajal, kui talle väljastatakse töövõimetusleht, juba haigestunud ehk haigestumine toimus enne seda. Reisitõrkekindlustuse alguse kuupäevaks on poliisil märgitud 21.12.2023 kell 17:49. Avaldaja väidab, et haigestumine tuvastati 21.12.23 kell 21:59, mil väljastati töövõimetusleht. Avaldaja ei ole tõendanud, et haigus, millesse ta haigestus, oli nii kiire kulgemisega, et kui haigestumine toimus kell 17.49, siis selle tunnused on tuntavad samal päeval kell 21.59. Avaldaja väited ja tõendid selle kohta, et haigestumine toimus pärast 21.12.2023 kell 17:49, ei ole eluliselt usutavad. On fakt, et töövõimetus on tuvastatud eeltoodud ajal, kuid töövõimetuse tuvastamise hetk ja haigestumise aeg ei ole kattuvad ja antud asjaolude põhjal ei ole usutav, et haigestumine toimus pärast kindlustuskaitse kehtima hakkamist. Eeltoodud asjaoludel puudub avaldajal nõue kaupleja vastu, sest kindlustusjuhtum ei toimunud kindlustuskaitse kehtimise ajal. Vastavalt VÕS § 476 lg 1 kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Antud juhul ei toimunud haigestumine kindlustuskaitse kehtivuse ajal, seega ei ole avaldajal kindlustushüvitise nõuet kaupleja vastu.  Avaldaja on väljendanud arvamust, et kui arst tuvastab töövõimetuse, siis peaks sama asjaolu olema ka kindlustusjuhtumi toimumise aja tõend ja hüvitamise alus. Arsti poolt töövõimetuse tuvastamine toimub patsiendi antud hetke terviseandmete alusel ja selle tulemus ja sisu on, et isik ei ole töövõimetuse tuvastamise hetkest alates töövõimeline. Töövõime tuvastamise eesmärk on isiku töövõime tuvastamise isiku töölepingusuhte ja teenistussuhete õiguste ja kohustuste maksmapanekuks. Töövõimetuse tuvastamise hetk ei ole samastatav haigestumise ajaga ja töövõime tuvastamise aeg ei oma õiguslikku siduvat tähendust kahjukindlustuse kindlustusõigussuhtes. Seega on kindlustusandja hüvitamisest keeldunud korrektselt, sest kindlustusjuhtum ei ole toimunud ajal, kui kehtis kindlustuslepingust tulenev kindlustuskaitse ja seega ei ole kindlustusandjal hüvitamise kohustust.  

Sisu:Avalduse esitaja pöördus arsti poole kaebusega oma tervise üle 07.03.2023, millal tuvastati tema haigestumine (perearsti epikriisi anamneesi kirjeldus). 10.03.2023 välistas perearst avalduse esitaja reisile mineku. Avalduse esitaja haigestumine tuvastati esmakordselt 07.03.2023, millal oli reisitõrke kindlustuskaitse jõustunud. Kuigi avalduse esitaja ise on märkinud, et ta tundis ennast ka juba varem halvasti, siis see asjaolu ei ole arsti poolt meditsiiniliselt kindlaks tehtud ning ei ole teada, kas tegemist oli sama haigusega, mis tuvastati 07.03.2023. Enne 07.03.2023 ei esinenud avalduse esitajal sümptomeid, mis oleksid põhjustanud lennureisi ära jäämise ning nende põhjal ei ole arst lennureisi välistanud. Kindlustusjuhtum toimus 07.03.2023. Puudub vaidlus, et alates 07.03.2023 oli avalduse esitajal reisitõrke kindlustuskaitse ning sellest tekkis kaupleja hüvitamiskohustus. Kaupleja ei ole tõendanud, et avalduse esitajal tuvastati haigestumine meditsiiniliselt juba enne kindlustuskaitse kehtimahakkamist, st enne 06.03.2023, seega ei ole kaupleja hüvitamiskohustusest vabanenud. Asjaolu, et avalduse esitaja oli haige enne 07.03.2023, ei ole meditsiiniliselt kindlaks tehtud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Juhul, kui osapool ei tõenda asjaolu, mis on tema täitmiskohustusest vabanemise aluseks, ei vabane ta täitmiskohustusest ning teisel osapoolel on õigus nõuda temalt täitmist.

Sisu:Kaupleja (edaspidi ka kindlustusandja) viitab tarbijale antud teavitusele, mille sisu on: "Juhime tähelepanu, et kui Te ei tasu kindlustusmakset käesolevas teates määratud uueks maksetähtpäevaks, on kindlustusandjal õigus vastavalt VÕS § 458 kindlustusleping ette teatamata üles öelda. Klient arvet õigeaegselt ei tasunud ja seetõttu kuulus leping katkestamisele.". Kaupleja vastuse kohaselt avaldusele pidi tarbija selle põhjal aru saama, et leping on lõppenud. See teavitus ei ole lepingu ülesütlemisavaldus vaid teavitus selle kohta, et lepingu ülesütlemine võib järgneda. Selle teate saamisel ei saanud tarbija mõista, et leping on üles öeldud ja arvestades, et see tehti koos makseettepanekuga, ei olnudki see lepingu ülesütlemise avaldus. 1.2.2023 kell 16.48 saatis kindlustusandja tarbijale järgmise teate: "Hea kindlustusvõtja, Anname teada, et oleme lõpetanud kindlustuslepingu 101185328 alates 01.02.2023. Kindlustuslepingu lõpetamise põhjuseks on kindlustusmakse mittetasumine. Lugupidamisega". Samal päeval kell 1705 vastas tarbija sellele: "Tere, Tegu ei ole tahtliku arve mittetasumisega. Olen sõlminud otsekorralduse mõlemale kindlustusele, nii liikluskindlustus kui kasko. Minust sõltumatult ei ole üks arve automaatselt teile laekunud. Uurisin, sõlmisin uuesti lepingu ja minu andmetel on nüüd arve teile laekunud. Heade soovidega / Best wishes,". Sellele tarbija kirjale vastas kindlustusandja 02.2.23 kell 1012 järgmiselt: "Tere Täname info eest! Kinnitan, et tasumata jäänud arve on tasutud. Tagastasime Teile enammakstud summa. Lisaküsimuste korral vastan meeleldi! Heade soovidega". Eeltoodud kirjavahetus ei ole arusaadav. Kindlustusandjal ei ole õigust lepingut tagasiulatuvalt üles öelda, seega on antud avaldus kehtetu. Tarbija ei pidanud sellest e-kirjast aru saama, et leping on juba üles öeldud ega seda, et selle e-kirjaga öeldi leping üles. Esiteks teatab kindlustusandja 1.2.2023 kell 16.48, et leping on juba lõpetatud samast päevast. On ebaselge, mida see tähendab. Kas leping lõppes kell 1.2.23 kell 00.00. Kui nii, siis selleks ajaks ei olnud veel ülesütlemisavaldust tehtud ja leping ei saanud sellel ajal olla üles öeldud. Lepingu tagasiulatuv ülesütlemine ei ole võimalik. Kindlustusandja 1.2.23 kirjas ei ole märgitud, et sellega tehakse ülesütlemise avaldus vaid selles on viide, et leping on juba lõpetatud. Seega ei saa seda kirja pidada ülesütlemisavalduseks vaid selle kohaselt on ülesütlemisavaldus tehtud varem. Järgnevast kirjavahetusest selgub, et tarbija maksis võla 1.2.23. Kindlustusandja 2.2.23 vastus tarbijale on mitmeti mõistetav. Sellest võis tarbijale jääda arusaam, et probleem on lahendatud ja lepingusuhe jätkub. Kindlustusandja poolt oleks olnud kohane selgitada, missugune on poolte lepingusuhe ja hoiatada, et kindlustusandja on seisukohal, et pooltevaheline leping ei kehti. Selle vastuse põhjal lõi kindlustusandja tarbijale pigem ettekujutuse, et makse laekus ja leping kehtib edasi. Kindlustusandja 1.2.23 e-kirjas pidanuks kindlustusandja tegema üheselt mõistetava lepingu ülesütlemise avalduse ja selles teatama mis hetkel on kindlustusleping lõppenud. Võibolla oleks ka asjakohane selgitada, et selle tagajärg on liikluskindlustuse puudumine ja, et tuleb sõlmida uus leping. Kindlustusandja peaks lepingu ülesütlemisel järgima terminoloogiat, mis on võlaõigusseaduses ja liikluskindlustuse seaduses, teistsuguse terminoloogia puhul ei saa tarbijalt eeldada, et ta „mõtleb juurde“, et antud e-kiri on avaldus ja saab aru, et lepingu lõpetamise tähendab lepingust taganemist või lepingu ülesütlemist. Liikluskindlustuse seaduse § 19 ja VÕS § 458 ei jäta kauplejale võimalust leping tagasiulatuvalt üles öelda. Kaupleja 1.2.23 e-kirja põhjal on seda tehtud. Liikluskindlustuslepingu ülesütlemise teatest võiks üheselt selguda, mis hetkest on leping üles öeldud. Vastavalt liikluskindlustuse seaduse § 19 lg 3 ei kohaldu VÕS § 458 lg 4. Samas sätestab VÕS § 458 lg 2, et kui kindlustusandja on määranud kindlustusmakse tasumiseks täiendava tähtaja ning kindlustusjuhtum toimub pärast selle tähtaja möödumist, ilma et kindlustusvõtja oleks kindlustusjuhtumi toimumise ajaks kindlustusmakset tasunud, vabaneb kindlustusandja oma täitmise kohustusest, välja arvatud juhul, kui kindlustusmakse tasumata jätmine toimus kindlustusvõtjast mittetuleneva asjaolu tõttu. Antud asjas tuleb arvestada, et tarbija tahe oli suunatud kindlustusmakse tasumisele, tarbija oli teinud internetipangas püsimaksekorralduse tasumiseks. Makse jäi tegemata interneti maksesüsteemi seadistuse tõttu. Tarbija kõrvaldas selle puuduse kohe kaupleja 1.2.2023 kirja saamisel. Seega VÕS § 458 lg 2 alusel võib kaupleja hüvitamiskohustus kehtida isegi, kui pidada kaupleja 1.2.23 e-kirja ülesütlemisavalduseks. Tuleb arvestada, et tõlgendades kaupleja 1.2.2023 e-kirja öeldi leping üles alates 1.2.23 kell 00.00. Kaupleja ei saa lepingut tagasiulatuvalt üles öelda, lepingu tagasiulatuv ülesütlemine on kehtetu. Kaupleja teates on, et „oleme lõpetanud kindlustuslepingu 101185328 alates 01.02.2023“. See sõnastus on mõistetav viitena mingile varasemale ülesütlemisavaldusele. Seda ei ole kaupleja esitanud ega tarbijale kätte toimetanud. Tuleb arvestada, et kindlustusandja on professionaal ja peab lepingu ülesütlemisel tegema selgeid ja arusaadavaid avaldusi. Kaupleja kindlustusandjana ei kasutanud e-kirjas ühemõttelist väljendit "leping on üles öeldud" ja see teade viitab tagasiulatuvale lepingu ülesütlemisele, mis on seadusevastane. Kindlustusandja 1.2.23 e-kiri ei ole kehtiv liikluskindlustuslepingu ülesütlemisavaldus. Kehtivat lepingu ülesütlemisavaldust ei ole esitatud. Riigikohus on leidnud, et "sõltumata sellest, kas leping öeldakse üles kohtumenetluses või enne seda, ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu tulevikku suunatult. Seega lõpeb leping igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel (RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 13). (p 14).". Antud asjas saadetud e-kiri ei sisalda väljendit "lepingust taganemine või lepingu ülesütlemine, see viitab juba toimunud lepingu lõpetamisele. Liikluskindlustusleping ei olnud kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtivalt üles öeldud. Kauplejal on toimunud kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju hüvitamise kohustus.