Sisu:Pooled sõlmisid üürilepingu sõiduki kasutamiseks. Vastavalt VÕS § 271 üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Kaupleja ei antud sõidukit tarbijale kokkulepitud ajaks üle. Vastavalt VÕS § 276 lg 1 üürileandja on kohustatud asja üürnikule üle andma kokkulepitud ajaks koos päraldistega lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis ja tagama asja hoidmise selles seisundis lepingu kehtivuse ajal. Kaupleja viitab, et vabanes sõiduki üleandmise kohustusest lepingu tüüptingimuste alusel. Vastavalt esitatud lepingu dokumendile ei ole lepingul tüüptingimusi. Leping ei viita tüüptingimustele ja kaupleja ei ole tõendanud, et kaupleja poolt viidatud veebilehel avaldatud tüüptingimused on pooltevahelise lepingu osaks saanud. Kaupleja on rikkunud lepingu põhikohustust. Kui üüritud sõidukit üle ei anta, võib see teisele poolele kahju tekitada. Antud juhul väidab tarbija, et kahju seisnes täiendavates parkimiskuludes ja kütusekulus, kuna planeeritud oli sõita ühe sõidukiga, kuid sõita tuli kahe sõidukiga. Kaupleja on vastu vaielnud ka kütusekulu hüvitamise nõudele viitega kaupleja tüüptingimustele, mis ei ole lepingu osaks saanud. Komisjon leiab, kaupleja on kohustist rikkunud (VÕS § 100), rikkumist vabandavad ja vastutust välistavad asjaolud puuduvad. Rikkumine on tarbijale tekitanud kahju, kuna reis tuli ette võtta kahe sõiduki asemel ühe sõidukiga, tekkis ebamugavus, sõitma pidi vähemalt kaks juhti ja suurenesid kütusekulud ja parkimise kulu. Tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kaupleja rikkumisega ja sellise rikkumise eest kaitsmine on VÕS § 271 ja 276 lg 1 kaitsealas. Üürileandja peab üürile antud asja üürnikule üle andma ja kui seda kohustust rikutakse, peab ta hüvitama seeläbi tekkinud kahju. Siiski ei pruugi kahju olla seotud täiendavate parkimiskuludega ning kütusekuluga, antud juhul on raske hinnata, kas esitatud kulud on täiendavad kulud. Samuti tuleb arvestada, et antud kahju suurust iseloomustaks paremini , kui suur täiendav kulu võrreldeks esialgse rendikuluga oleks olnud alternatiivse sõiduki rentimine samaks perioodiks. Siiski puudub kahtlus, et kaupleja põhikohustuse rikkumine tekitas tarbijale kahju ja arvestades kõike esitatut ja allviidatud regulatsiooni hindab komisjon kahju suuruse. Komisjon leiab, et tarbijale on kahju tekkinud (VÕS § 115) ja kahju hüvitamise nõue on põhjendatud. VÕS § 127 lg 6 alusel leiab komisjon, et tekkinud kahju suurus on 200 eurot.