OtherTöövõtja ei saa vastutusest vabanemiseks tugineda projektis sisalduvatele vigadele, kui ta projekti järgi ehitades rikuks ehitamist reguleerivaid õigusakte, millest kõrvalekaldumine ei ole lubatud, eelkõige kui ehitis, ehitamine ja ehituse kasutamine ei ole ohutud (vt ka Riigikohtu 28. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-11, p 13). Viimaks ka kaupleja argument miljööväärtusliku objekti nõuete osas ei oleks korrektne, kuivõrd ka kaupleja ise peab antud õigusakte järgmina ning nendest olema teadlik. Sellist kohustust ei saa panna ainuüksi tarbijale.   Olukorras, kus töö on enne valmimist muutunud tellija juhise tõttu teostamatuks ja töövõtja on tellija juhist piisavalt kontrollinud (VÕS § 641 lg 3), kohaldub VÕS § 653, mille järgi võib töövõtja lepingu üles öelda ja nõuda tehtud tööle vastavat tasu osa ja tasus mittesisalduvate kulude hüvitamist. Kui töövõtja väidab, et projekt on puudustega, mis ei võimalda tööd nõuetekohaselt teha, peab ta seda TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama. Seega isegi kui lähtuda sellest, et hageja oli hankemenetluses piisavalt hoolas, peab ta tõendama, et kokkulepitud tööd ei olnud võimalik teha kostja juhise tõttu (RKo 2-15-8204). Antud juhul ei nähtu esitatud materjalidest,et kaupleja oleks tarbijale täiendavalt viidanud, et tema projekt ei ole korrektne ja selles möödus aknad ei sobi. Veelgi enam olukorras, kus kaupleja täiendavalt ka teostas mõõdistamisi.   Töövõtulepingust taganemisel on vajalik esmalt anda kauplejale mõistlik võimalus oma viga parandada. VÕS § 646 sätestab, et kui töö ei vasta lepingutingimustele, võib tellija nõuda töövõtjalt töö parandamist või uue töö tegemist, kui sellega ei põhjustata töövõtjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust ja lepingutingimustele mittevastavuse olulisust. Töövõtja võib töö parandamise asemel teha lepingutingimustele vastava uue töö. Seega esimesel juhul oleks tarbijal õigus nõuda asja parandamist/asendamist.   Riigikohus on lahendis nr 2-18-13432/108 märkinud, et töö lepingutingimustele mittevastavuse korral saaks VÕS § 116 lg 2 p 1 olla kohaldatav lepingust taganemise alusena juhul, kui lepingu eesmärgi saavutamine on rikkumise tõttu sisuliselt nurjunud, st selle eesmärk on jäänud suures osas saavutamata ega ole eeldatavalt enam saavutatav ja selle tagajärjel teise poole huvi kaotus lepingu vastu pidi olema lepingut rikkunud poolele objektiivselt ettenähtav. Komisjoni hinnangul on antud juhul VÕS § 116 kohaldatav, kuna lepingu eesmärgi saavutamine saavutamata ehk kaupleja töödega sisuliselt nõuetekohaselt töid ei lõpetanud ning tehtud tööd on vaja lahti võtta ja ümber teha ning töö osad osaliselt asendada. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-145-14 märkinud, et töövõtulepingu puhul tuleb lisaks VÕS §-s 116 sätestatule arvestada VÕS §-ga 647 kui erisättega. VÕS § 647 lg 3 sõnastus annab võimaluse lugeda rikkumine oluliseks ka juhul, „kui [töövõtja] ei tee seda [parandamist] mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist". Seega on tellija taganemisõiguse hindamisel keskseks küsimuseks, kas ja millal on töövõtja tellijat taganemise aluseks olevatest puudustest teavitanud ning kas töövõtja parandas vastavad puudused mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist.   VÕS § 647 lg-le 3 vastav asjaolu, et töövõtja ei parandanud puuduseid mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist, võib anda aluse ühtlasi ka VÕS § 116 lg 2 p 4 kohaldamiseks. Viidatud sätte järgi on olulise lepingurikkumisega, mis õigustab lepingust taganemist täiendavat tähtaega andmata, tegemist ka juhul, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. Juhul kui täiendav lepingu täitmise nõue ebaõnnestub, on tarbijal alternatiivselt õigus ka lepingust taganeda.