Sisu:Vastavalt võlaõigusseaduse § 218 lg 2-2 tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et ühe aasta jooksul alates asja ostjale üleandmisest ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega.  Tarbija on asja puudusest ostjat vastavalt võlaõigusseaduse § 220 lg 1 teavitanud. Vastavalt võlaõigusseaduse § 221 lg 2 müüja ei või tugineda kokkuleppele, millega välistatakse või piiratakse ostja õigusi seoses asja lepingutingimustele mittevastavusega, kui müüja teadis või pidi teadma, et asi lepingutingimustele ei vasta ja ta sellest ostjale ei teatanud.  Vastavalt võlaõigusseaduse § 222 lg 4 müüja kannab asja parandamisega või asendamisega seotud kulud, eelkõige veo-, posti-, töö-, reisi- ja materjalikulud. Müüja on keeldunud asja remontimast ja remondikulusid hüvitamast. Vastavalt võlaõigusseaduse § 222 lg 4-2 müüja peab asja parandama või asendama mõistliku aja jooksul alates hetkest, kui ostja teavitas müüjat asja lepingutingimustele mittevastavusest, ning tarbijalemüügi korral ilma olulise ebamugavuseta tarbijale, võttes arvesse asja laadi ja otstarvet, milleks tarbija asja vajas.  Arvestades, et müüja asja puudusi ei kõrvaldanud, on tarbijal õigus tellida parandustöö kolmandalt isikult. Kui selgus, et sõiduki läbisõit ei vasta müüja avaldatule selgus sellega ka puudus, mis oli kõrvaldamatu ja õigustas lepingust taganemist,. Kaupleja vastuväited kaebusele ei ole asjakohased. Sõidukil esinesid varjatud puudused ja see tekitas tarbijale kulutusi ja õigustas lepingust taganemist.  Kaupleja on lepingut rikkunud (VÕS 100) ja tarbijal tekkis õigus nõuda kahju hüvitamist ja lepingust taganeda. Lepingust taganemisel peavad pooled tagastama saadu. Kaupleja tekitatud kahju on põhjuslikus seoses kaupleja kohustuse rikkumisega. Kaupleja vastutust välistavaid ega rikkumist vabandavaid asjaolusid ei esine. Kauplejal on VÕS § 101 lg 1 p 3 alusel kohustus hüvitada tarbijale 373 eurot, mis on tarbija kulud sõidukile.