Other 1.Pooled on sõlminud kindlustuslepingu. Vaidlus on selle üle, kas sõiduki detailid, mis said kindlustusjuhtumis kahjustusi, tuleb vahetada või mitte. Tegemist oli sõiduki karterikaitse ja heitgaaside väljalaskesüsteemi detailidega, mis ei ole nähtavad ja kindlustusandja on seisukohal, et nende vahetamine ei ole mõistlik, sest detailide vigastused on kosmeetilised ja ei põhjusta sõidukile tehniliselt mingit kahju. Tarbija tugineb sellele, et kuna sõiduki detailid ei olnud enne kindlustusjuhtumit kahjustatud, tuleb taastada kindlustusjuhtumi eelne olukord. Samuti tugineb tarbija remondiettevõtete remondikalkulatsioonidele, mille kohaselt tuleb detailid vahetada. 2.  Komisjon nõustub asjas lepitusmenetluse läbi viinud lepitaja seisukohtadega, mis oli kokkuvõtlikult, et:  “Kõik kolm sõiduki remondi pakkujat Inchape Motors Estonia, United Motors, ja BM Auto kinnitavad, et vaidlusalused kahjustused on tekkinud ühe ja sama õnnetuse tagajärjel. Inchape Motors Eesti AS on selgitanud, et aja jooksul tekib kahjustatud osadele korrosioon mis rikub nende seisukorra lõpuks täielikult ja vajavad seetõttu väljavahetamist. See on väljatoodud ka Inchape Motors Estonia AS ülevaatuse lühivideos: https://eu.citnow.com/vtK_PMbzXyP .  Inchape Motors Eesti AS ja BM Auto OÜ on selgitanud, et seeläbi jääks taastamata sõiduki esialgne seisukord, mis vähendaks iga mõistliku kasutaja jaoks sõiduki turuväärtust. Sõidukit edaspidi kontrollides jäävad kahjustused silmnähtavaks.  Sõidukikindlustustingimuste p 13.2.3 kohaselt hüvitatakse varuosade ja detailide maksumus vastavalt kindlustusjuhtumieelsele seisundile, seega on kindlustusandjal p 13.2.3 ja p 12 c) kohaselt kohustus hüvitada õnnetuse tagajärjel vigastatud detailide väljavahetus kogu kahju ulatuses kuu aja jooksul. Kindlustusandja on aga valinud odavaima pakkuja United Motors AS'i kust olid kõik kolm vaidlusalust detaili pakkumisest välja jäetud ehkki ka United Motors oli tuvastanud samade vaidlusaluste kahjustuste olemasolu.Kahjustatud isik ei pea VÕS § 132 lg 3 esimese lause alusel nõuet esitades alati võtma aluseks kõige odavama remondivõimaluse, sest kahju hüvitamise eesmärgist (VÕS § 127 lg 1 ja § 132 lg 3 esimene lause) lähtudes peab remont tagama kahjustatud asja kahjustamise eelse väärtuse maksimaalse taastamise. Kui osad kahjustatud detailid jäetakse vahetamata, siis ei ole avaldaja olukord kuidagi maksimaalselt lähedane olukorrale, mis oleks olnud ilma kindlustusjuhtumita, samuti ei taasta see kindlustatud eseme juhtumieelset väärtust maksimaalselt ning leiab, et avaldaja poolt esitatud nõue kindlustatud eseme taastusremondi kulude hüvitamise osas vastavalt Inchcape Motors kalkulatsioonile on põhjendatud. Ühtlasi peab EKSL vastavalt Riigikohtu seisukohale põhjendatud hüvitatavaks kahjuks ka sõiduki ülevaatuse ja vigastuste kindlakstegemisega seotud kulusid Kahju hüvitamise ulatust reguleerivad võlaõigusseaduse 7. peatüki sätted (VÕS §-d 127-135). Need sätted on üldsätetena kohaldavad ka kindlustusandja täitmise kohustuse olemasolu ja ulatuse määramisel kahjukindlustuses, kuivõrd määratlevad, mida käsitada kahjuna.  Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu (antud juhtumil kindlustusjuhtumit) ei oleks esinenud (differentsihüpotees). Sisuliselt on kahjukindlustuse eesmärk taastada kindlustusjuhtumi eelne olukord niivõrd, kuivõrd see on võimalik. VÕS § 132 mõte on kaitsta kahjustatud isiku vara koosseisu säilimist. Järelikult lähtutakse asja kahjustamise korral kahjuhüvitise kindlaksmääramisel eelkõige vara senise koosseisu ja olukorra taastamiseks vajalike kulutuste suurusest. See, et lähtutakse vara endise koosseisu ja olukorra taastamisest tähendab teisisõnu seda, et absoluutselt ei ole oluline, kas kahjustamise tõttu turuväärtus vähenes või kahjustus mõjutas asja funktsionaalsust, nt väike täke uksel ei mõjuta turuväärtust ja/või funktsionaalusust.  Kohtupraktikas on jõutud seisukohale, et mõistlikuks tuleb lugeda taastusremondi kulusid, mille puhul tehtavad remonttööd peaksid asetama kahjustatud isiku olukorda, mis on maksimaalselt lähedane olukorrale, milles kahjustatud isik oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1) ja remont peab muuhulgas tagama kahjustatud asja kahjustamise eelse väärtuse maksimaalse taastamise. Kui vaidlusalused detailid jäävad vahetamata, siis esineb ilmselge diferents võrreldes kindlustusjuhtumi  eelse olukorraga .  Avaldaja poolt esitatud nõue kindlustatud eseme taastusremondi kulude hüvitamise osas vastavalt Inchcape Motors kalkulatsioonile on põhjendatud. Avaldaja nõuab ka kahju suuruse kindlakstegemise ja suuruse määramisega seotud kulude hüvitamist, mille nõudmine on põhjendatud (VÕS § 491 lg 1 1 ls, 128 lg 3), kuivõrd kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel oli erimeelsus seoses kahju suuruse määramisega (Inchape kalkulatsioon).”. 3. Kindlustusandja viitab hüvitamisest keeldumist põhjendades remondiettevõtja seisukohale, et tekkinud sõiduki vigastused ei ole olulised, kuna “summutiklapp töötab nagu vanasti, keskmise summutiosa vigastused ei muuda kuidagi auto mootori tööd ning käigukasti põhja vigastus ei sega sõitmist.”. Kaupleja leiab, et tegemist on kosmeetiliste puudustega, mis ei takista sõiduki sihtotstarbelist kasutamist. Kaupleja viitab tüüptingimuste punktile 13.2.2, mis  sätestab: Kindlustatud eseme kahjustumisel hüvitatakse remontimise mõistlikud kulud.  Kindlustusjuhtumi tüüptingimuste punktid 7.1.1. ja 7.2.1. sätestavad, et kindlustusjuhtum on kahju tekkimine.  Tüüptingimused ei sätesta piirangid, mis võimaldaks piirata seadusega sätestatud ja harilikus õiguspraktikas kasutatavat kahju mõistet. Ka VÕS § 132 lg 3 sätestab, et hüvitada tuleb mõistlikud kulud. Siiski ei ole tüüptingimuste alusel võimalik sisustada „kahju“ mõistet erinevalt, kui see on piiritletud võlaõigusseaduses. Kui sõidukile on faktiliselt kahjustused tekkinud ja sõidukite remondiga tegelevad ettevõtjad peavad kahjustuse kõrvaldamiseks vajalikuks kahjustatud detailide vahetamist ei ole kaupleja paljasõnaline väide, et “kahju hüvitamine pole mõistlik” alus hüvitamisest keeldumiseks. Kui kindlustusandja leiab, et kahju ei ole tekkinud ning sõiduki seisund ei ole halvenenud ja tarbija on samas olukorras, nagu enne kindlustusjuhtumit, pidanuks kaupleja need asjaolud tõendama.  Momendil ei ole tõendatud, et kahju ei ole tekkinud või tekkinud kahjustused on võrreldavad sõiduki tavalise kasutamise käigus tekkiva kulumise või muu sarnasega. Sõiduki detailid on vigastatud ning selline ei olnud sõiduki kindlustusjuhtumi eelne olukord.  Kaupleja poolt autoremondiettevõtja seisukoha kaudu väljendatud seisukoht, et hüvitatakse vaid kahju, mis “takistab auto mootori tööd ning segab sõitmist” ei põhine õigusaktidel ega poolte lepingul. Kui tüüptingimuste p 13.2.2 sellist tõlgendust jaatada jääks hüvitamata näiteks ka sõiduki keredetailide värvikahjustuseta mõlkimised ja kõik muud sõidukite kahjustused, mis ei muuda sõiduki kasutamist õiguslikult lubamatuks ega takista sõiduki sihtotstarbelist kasutamist.   4. Kaupleja on esitanud väite, et vaidluse lahendamisel ei kohaldu automaatselt VÕS. Samas kaupleja viitab seejärel VÕS § 422 lg-st 1,VÕS § 423 lg 1 ja VÕS § 476 lg 1 ning nende kaudu kindlustusjuhtumile.  Kaupleja ei ole tõendanud, et toimunu ei ole kindlustusjuhtum, samuti ei ole kaupleja tõendanud, et esineb tüüptingimustes sätestatud ning antud juhtumile kohalduv hüvitamisvälistus. Vastavalt tüüptingimuste p. 7.1.1 on kindlustusjuhtumiks kindlustatud eseme äkiline, ootamatu ja ettenägematu kahjustumine, hävimine või kaotsiminek kindlustuskaitse kehtimise ajal lepingus sätestatud tingimustel, kui kohaldamisele ei kuulu ükski kindlustustingimustes (edaspidi „tingimused“) toodud välistus või piirang. Vastavalt tüüptingimuste p 7.2.1 loetakse õnnetusjuhtumiks kindlustatud eseme kahjustumist või hävimist välise mehaanilise jõu tagajärjel, sh liiklusõnnetus. Sõiduk sõitis otsa eesolnud takistusele, see on liiklusõnnetus. Kindlustusjuhtum on toimunud. Kindlustusjuhtumit reguleerivas tüüptingimuste peatükis ei ole sätestatud piirangut, mis välistaks toimunu kvalifitseerimise kindlustusjuhtumiks. Vastavalt kaupleja viidatud VÕS § 422 peab kaupleja hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju.  Kaupleja ei ole tõendanud, et kahju ei ole tekkinud, kaupleja on esitanud väite, et kahju hüvitamine ei ole mõistlik. Kauplejal ei ole VÕS § 42 lg 3 p 18 alusel võimalik endale võtta ainuõigust tõlgendada lepingutingimusi. Tüüptingimuste p 13.2.2 ei võimalda kauplejal otsustada, et mingi kindlustusjuhtumi korral kahju hüvitamine ei ole mõistlik. Kui kindlustusjuhtum on toimunud, on kindlustusandja täitmiskohustus vastavalt VÕS § 476 lg 1 sissenõutavaks muutunud alates kahju kindlakstegemiseks vajalike toimingute lõpuleviimisest. 5. Kaupleja on kohustust rikkunud (VÕS § 100; VÕS § 476 lg 1 ) jättes kindlustusjuhtumi toimumise järel kindlustushüvitise maksmata. Alusetu hüvitamisest keeldumisega põhjustatud kahju hüvitamine on poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu kaitse-eesmärgi kohane. Tarbijal on kaupleja vastu kahju hüvitamise nõue (VÕS § 101 lg 1 p 3). Tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kaupleja tegevusega.  Nõude summa üle vaidlus puudub, selle kohta ei ole kaupleja vastuväiteid esitanud. Kaupleja vastutust välistavaid ega kaupleja rikkumist vabandavaid asjaolusid ei ole.  

OtherPooled on sõlminud kodukindlustuse lepingu. Esitatud asjaolude kohaselt puudub vaidlus selles, et kindlustusleping kehtib ja toimus kindlustusjuhtum. Samuti puudub vaidlus selles, et tarbijal on õigus saada asenduspinna kulude hüvitis ja asenduspinna kasutamise vajadus oli tekkinud. Esitatu põhjal vaidles kaupleja asenduspinna kulude suuruse osas vastu, väites, et tarbija poolt soovitud asenduspinnad ei ole samasugused, kui oli kahjustada saanud elamispind. Kaupleja esindaja kinnitas e-kirja teel, et kaupleja on nõus tasuma asenduspinna üürikulude katteks kindlustushüvitise summas 2000 eurot. Vastavalt VÕS § 489 lg 1 on kindlustusandja kohustus kindlaks teha kahju suurus. Sega oleks kindlustusandja lepingust tulenev kohustus olnud kindlaks teha asenduspinna hüvitise suurus ja see kindlustusvõtjale teatavaks teha. Kindlustusandja valitud meetod, kus ta vastas eitavalt  tarbija esitatud asenduspinna üürimise ettepanekutele ja lõpuks esitas ilma põhjenduseta väite, et hüvitab asenduspinna üürikulu katteks ainult kuni 2000 eurot, ei ole kahjukäsitlemise viis, mis kahju hüvitise taotlejat aitaks ning vaidlusi väldiks. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et kindlustusjuhtum on toimunud ja asenduspinna kasutamise hüvitise suurus on 2000 eurot. Kodukindlustuse tingimuste p 12.1.1. ei sätesta, et asenduspinna üürikulu hüvitamise eeldus on üürilepingu sõlmimine ja selle esitamine kindlustusandjale. Üürikulu all võib mõista summat, mis tuleb tasuda samaväärse elamispinna üürimisel ja kindlustusvõtja, kelle elamispinda ei saa kindlustusjuhtumi tõttu kasutada, võib sellest tekkinud kahju hüvitamist nõuda ka kasutuseelise kaotamise alusel, kus üüri suurus määratleb nõude summa. Kaupleja esindaja on tunnistanud, et kindlustusandjal on hüvitise tasumise kohustus ja määratlenud selle ka summaliselt - 2000 eurot. Pärast seda ei andnud kaupleja kliendile enam selle kahju hüvitamise kohta mingit tagasisidet ja jättis põhjendamata, miks on võimalik hüvitis piiratud 2000 euroga. Tarbija ei ole esitanud tõendeid, et kahju suurus oli 5000 eurot.  Kauplejal on kindlustushüvitise tasumise kohustus tüüptingimuste p 8,9 ja 12 alusel ja VÕS § 476 lg 1 alusel. Kuna kindlustusandja ei ole täitnud kindlustushüvitise tasumise kohustust on kindlustusandja rikkunud kohustust VÕS § 100 mõttes ja tarbijal on alus esitada kahju hüvitamise nõue VÕS § 101 lg 1 p 3 alusel. Kindlustusandja vastutust välistavaid ega rikkumist vabandavaid asjaolusid ei ole esitatud. Sellise kahju hüvitamine on poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu eesmärk.

OtherPoolte vahel on sõlmitud kehtiv kindlustusleping. Tarbija esitatud avalduse põhjal on poolte vaidlus selle üle, kas sõidukil oli enne kindlustuslepingu sõlmimist esiklaasil täke. Kaupleja väitel on vaidlus ka selles, kas kauplejal on hüvitamiskohiustus, kui on tuvastatud, et sõiduki esiklaasil oli enne kindlustuslepingu sõlmimist vigastus. Vaidlus puudub selle üle, et kindlustuslepingu alusel on kindlustatud sõiduki esiklaasi purunemise risk. Selle riski kindlustas kaupleja pärast seda, kui oli saanud sõiduki fotod. Kui kaupleja hinnangul oli esiklaas varem kahjustatud, ei oleks kaupleja pidanud klaasikindlustuse kindlustuskaitset andma või selle riski kindlustamisel oleks pidanud tegema vigastuse eksisteerimise kohta märke poliisil VÕS § 436 lg 1 kohaselt. Komisjonile esitatud fotode põhjal ei ole võimalik tuvastada, kas tarbija sõiduki esiklaas on enne kindlustuslepingu sõlmimist vigastatud või mitte. Foto suurendamisel on märgatav laik, mida kaupleja ilmselt hindab vigastuseks, kuid foto teravus on selline, et ei ole võimalik aru saada, mis see on. Kohtumenetluses peab pool vastavalt TsMS § 230 lg 1 hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ka vaidluse kohtueelsel lahendamisel jaotub tõendamiskoormus samuti, ehk kahju hüvitamisest keeldumise aluse peab tõendama kaupleja. Kaupleja esitatud fotodega ei ole tõendatud, et tarbija sõiduki esiklaas oli vigastatud enne kindlustuslepingu sõlmimist. Kuna ei ole tõendatud, et sõiduki esiklaasil oli kindlustuslepingu sõlmimise ajal vigastus, siis ei pea komisjon seisukohta võtma selle osas, kas hüvitamiskohustus on juhul, kui oleks tõendatud, et kindlustuslepingu sõlmimise ajal oli sõiduki esiklaas vigastatud. Tarbija on esitanud nõude 600 euro hüvitamiseks. Kaupleja väitel on kahju 713 eurot. Seega ei vaidlusta kaupleja nõude suurust, kuna kaupleja on esitatud tõendi, et kahjusumma ületab esitatud nõude summat. Kindlustusjuhtum on toimunud ning kauplejal on tulenevalt VÕS § 476 lg 1 ja kindlustuslepingust kahju hüvitamise kohustus.