Sisu:Kaitseväekohustus, kaitseväeteenistuse ja asendusteenistuse subjektid, nende õiguslik seisund, kaitseväekohustuse täitmise korraldus ning kaitseväelaste suhtes rakendatavad ergutused, distsiplinaarvastutuse alused, distsiplinaarkaristused ja distsiplinaarmenetluse kord on reguleeritud kaitseväeteenistuse seadusega (KVTS § 1). KVTS § 2 järgi on kaitseväekohustus Eesti kodaniku kohustus osaleda riigikaitses; kaitseväekohustus on kaitseväekohustuslasel, kelleks on muu hulgas kutsealune. Pooled ei vaidle selles, et tarbija oli lepingu sõlmimise ajal kaitseväekohustuslane, kellel lasus kohustus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras teha läbi kaitseväeteenistus (KVTS § 5). Kaitseväekohustus on suunatud Eesti Vabariigi ja Eesti põhiseadusliku korra kaitsmisele; kaitseväelaselt eeldatakse ohverdusi isamaa eest ning oma kohustuse täitmist kogu mõistuse ja jõuga (vt KVTS § 10 jt). Komisjoni hinnangul sõlmis tarbija vaidlusaluse lepingu eesmärgiga, mis on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega (vt preambul ja § 1) ja kaitseväeteenistuse seadusega. Komisjon peab vajalikuks juhtida tähelepanu karistusseadustiku §-le 440, mille järgi on kaitseväeteenistusest kõrvalehoidumine endale vigastuse tekitamise või tekitada laskmise, haiguse simuleerimise, dokumendi võltsimise või muu pettusega kuritegu.