Sisu:Vastavalt võlaõigusseaduse § 218 lg 2-2 tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et ühe aasta jooksul alates asja ostjale üleandmisest ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega.  Tulenevalt poolte väidetest olid sõidukil tarbijale üleandmisel puudused ja pooled sõlmisid kokkuleppe, et seoses puudustega vähendab kaupleja sõiduki hinda. Tarbija on asja puudusest ostjat vastavalt võlaõigusseaduse § 220 lg 1 teavitanud. Vastavalt võlaõigusseaduse § 221 lg 2 müüja ei või tugineda kokkuleppele, millega välistatakse või piiratakse ostja õigusi seoses asja lepingutingimustele mittevastavusega, kui müüja teadis või pidi teadma, et asi lepingutingimustele ei vasta ja ta sellest ostjale ei teatanud.  Vastavalt võlaõigusseaduse § 222 lg 4 müüja kannab asja parandamisega või asendamisega seotud kulud, eelkõige veo-, posti-, töö-, reisi- ja materjalikulud. Müüja on osa puudustest kõrvaldanud ja osaliselt keeldunud asja remontimast ja remondikulusid hüvitamast. Vastavalt võlaõigusseaduse § 222 lg 4-2 müüja peab asja parandama või asendama mõistliku aja jooksul alates hetkest, kui ostja teavitas müüjat asja lepingutingimustele mittevastavusest, ning tarbijalemüügi korral ilma olulise ebamugavuseta tarbijale, võttes arvesse asja laadi ja otstarvet, milleks tarbija asja vajas.  Pooltevahelises lepingus on mõlema poole esitatu kohaselt kokkulepe, et tarbija võtab vastu puudustega sõiduki. Missugustes puudustest teavitati ja mida kokkulepe puudutas, seda ei ole tõendatud. Esinenud puudus on sellise iseloomuga, et see on antud vanuse ja läbisõiduga auto puhul tavapärane võimalik rike, mis võib tekkida. Tarbija kohustus on tõendada, et sõidukil esines varjatud puudus sõiduki üleandmise hetkel. Antud puuduse puhul ei ole alust eeldada, et see esines auto tarbijale üleandmise hetkel. Vailuste kohtueelsel lahendamisel rakendatakse analoogia korras kohtumenetluses sätestatud põhimõtteid (TsMS § 5 lg 1 ja 230 lg 1), mille kohaselt menetlus toimub poolte esitatu alusel. Tarbija ei ole usutavalt tõendanud, et sõiduki amortisaator oli puudusega sõiduki üleandmise ajal. Kaupleja ei ole lepingut rikkunud (VÕS 100) ja tarbijal ei ole  alust õiguskaitsevahendite (VÕS § 101).