Sisu:Pooled on sõlminud müügilepingu. Kaupleja vaidlustab selle, et on kaupleja oli müügilepingu pool. Ühtegi usutavat tõendit kaupleja selle kohta ei esita. Müügilepingu kohaselt on tarbijale sõiduki müünud juriidiline isik, mitte füüsiline isik. Väited selle kohta, et sõiduk ei ole olnud arvel kaupleja raamatupidamises ei ole asjakohased. Kaupleja raamatupidamises arvel olek ei muuda seda, kes on lepingu pool. Isik võib müüa ka asja, mis temale ei kuulu või mis ei ole arvel tema raamatupidamises. Esitatud müügileping ei viita lepingu eseme puudusele. Tarbija esitatud fotodel müüdud sõidukist on nähtavad erinevad puudused, olulisemad neist on fotod diagnostikasüsteemi kuvatud erinevatest veateadetest. Nende põhjal on sõidukil rida olulisi puudusi. Kaupleja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et  tarbija väited puuduste kohta on ebaõiged, kaupleja ei ole tõendanud, et andis tarbijale üle lepingutingimustele vastava asja. Tarbija on puuduste olemasolu tõendanud ja esitatu põhjal ei ole puudused sellised, mis on tekkinud pärast asja ostjale üleandmist. VÕS § 2171 lg 1-3 kohaselt ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. Antud sõiduk lepingutingimustele ei vasta. Sellel on rida puudusi, millest müüa ostjat ei teavitanud. VÕS § 218 lg 2 kohaselt tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul alates asja ostjale üleandmisest. Ostja on müüjat puudusest teavitanud VÕS § 220 sätestatud tähtaja jooksul ja lepingust taganenud. Müüja oli nõus sõiduki eest tagasi maksma 5500 eurot, kuid mitte ostuhinda. Tarbija esitatud arve sõiduki diagnostika ja remondikulu kohta ei tõenda, et sõiduki puudused tuvastati selles arves näidatud summa eest. Arve viitab sellele, et telliti mingi puuduse tuvastamine ja kõrvaldamine, ei ole aru saada, missuguse puuduse tuvastamine ja kõrvaldamine. Seetõttu jääb rahuldamata tarbija kahju hüvitamise nõue antud arve  alusel tasutu tagasinõudmiseks. Kaupleja on kohustust rikkunud (VÕS § 100) andes üle lepingule mittevastava asja. Lepingurikkumine on oluline, müüdud asjal on rida puudusi, mille tagajärg on võimatus seda kasutada ning suured kulud, et asi nõuetele vastavaks muuta. Kaupleja rikkumist vabandavaid asjaolusid ega kaupleja vastutust välistavaid asjaolusid ei ole. Tarbija on kasutanud VÕS § 101 jt sätestatud õigust lepingust taganemiseks. Taganemisavaldus on tehtud ja kaupleja on selle kätte saanud, see kehtib. Tarbijal on sissenõutavaks muutunud nõue VÕS § 189 alusel.