Sisu:Sõiduki paigutamisega tasulise parkla alale sõlmitakse selle ala sissesõidu juures nähtaval olevatel tüüptingimustel üürileping VÕS § 271 tähenduses, mille ese on sõiduki ajutiseks hoidmiseks vajaliku maa-ala kasutusse andmine (parkimisleping). Vaidlus puudub asjaolu osas, et vaidlusalustel perioodidel Tarbija faktiliselt parkis Kaupleja hallataval parkimisalal. Vastavalt parkimistingimuste punktile 6 on Kaupleja „õigustatud nõudma kliendilt Parkimistasu mistahes ajaperioodi eest, mis jääb mitme lühiajalise parkimisaja vahele samal kalendripäeval samas Parklas, millisel juhul loetakse et Kasutaja on kasutanud Parkimiskohta kogu perioodi vältel alates esimese Parkimisaja algusest nimetatud kalendripäeval kuni viimase parkimisaja lõpuni samal kalendripäeval“. Tarbija väidetel ei ole Kaupleja defineerinud lühiajalise parkimisaja mõistet. Komisjon leiab, et vaidlusalustel kuupäevadel on Tarbija sisenenud parklasse ja sealt väljunud kahel korral päevas, kusjuures parkimisaeg on olnud kahe -kolme minuti piirides v.a. 15.05.21, mil teistkordne parkimine kestis 10 minuti piires. Komisjon nõustub Kauplejaga, et eelnimetatud kuupäevadel saab parkimist lugeda lühiajaliseks ning Kaupleja oli õigustatud kohaldama parkimistingimuste punkti 6 ja nõudma parkimistasu nõutud ulatuses 20,16 eurot. Tarbija ei ole Kaupleja arvestust vaidlustanud. Tarbija ei ole esitanud usaldusväärseid tõendeid asjaolu kohta, et sõiduk oligi pargitud parklasse eelpool toodud kellaaegadel. Tarbija ei suutnud ka komisjoni istungil esile tuua mingeid põhjusi, miks nimetatud päevadel oli parkimine vajalik nii lühikeseks ajaks. Seevastu Kaupleja on oma väiteid põhjendanud ning komisjonil puudub alus kahelda esitatud tõendite ja väidete usaldusväärsuses.