OtherPooltel oli kehtiv töövõtuleping. Vastavalt esitatule on kaupleja lepingu täitnud. Tarbija ei ole tuginenud sellele, et kaupleja on lepingut rikkunud. Hinna alandamine on õiguskaitsevahend, mis on sätestatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 5. Õiguskaitsevahendi kohaldamise eeldus on VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine - see on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Pooltel on lepingusuhe, kaupleja lepingurikkumist ei ole tarbija tõendanud. Lepingurikkumise puudumisel ei ole võimalik kohaldada õiguskaitsevahendeid. VÕS § 26 lg 1 kohaselt lepingupooled võivad jätta lepingut sõlmides mõnedes tingimustes kokku leppimata kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused ühe lepingupoole või kolmanda isiku määrata (lahtised tingimused). VÕS § 26 lg 9 kohaselt lepingupool võib nõuda, et lahtise tingimuse määraks kohus, kui: 1) lepingupooled ei saavuta selle tingimuse suhtes kokkulepet; 2) kolmas isik ei määra tingimust kokkulepitud aja jooksul või kui sellist aega kokku ei lepitud, siis mõistliku aja jooksul enne seda, kui kohustuse täitmist saab nõuda; 3) teine lepingupool ei määra lahtist tingimust, kui selle määramise õigus läks talle üle vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatule. VÕS § 26 lg 10 alusel kohus määrab lepingu lahtise tingimuse, lähtudes lepingu olemusest ja eesmärgist. Tarbija on esitanud seisukoha, et kohane hind selle töö eest on 75 eurot. Kohtuvaidluses peab pool, kes mingile asjaolule tugineb, selle tõendama - TsMS § 230, sama kohaldub analoogia korras vaidluste kohtueelsele lahendamisele. Antud juhul peaks tarbija esitama nõude lahtise tingimuse kindlaksmääramiseks ja tõendama, et hind on 75 eurot. Esitatut arvestades on võimalused selle tõendamiseks piiratud. Võlaõigus ei reguleeri asjade ja teenuste hindu. Vaidluse korral hinna üle tuleb lähtuda antud valdkonna keskmisest hinnast ja muudest asjaoludest, nagu näiteks lepingu täitmise kiirus. Konkreetse teenuse keskmise hinna määramiseks tuleks kasutada eksperdi abi, ekspert saaks hinnata sellise teenuse maksumust, samuti võiks keskmise hinna leida analoogsete pakkumuste alusel. Arvestades vaidluse summat, oleks eksperdi arvamuse tellimine ebamõistlik, sest selle maksumus ületaks ilmselt vähemalt kümnekordselt vaidluse summa. Kui pooled sõlmivad suulise kokkuleppe ja jätavad kokku leppimata teenuse hinna, võtavad pooled sellega riske. Antud olukorras on peamine risk see, et kui teenuse eest ei tasuta, võib kaupleja kohtule esitada nõude ning tarbijal on hagi rahuldamise korral kohustus hüvitada kaupleja menetluskulud. Samuti, kui hagi jääb rahuldamata, peab kaupleja tarbijale hüvitama kõik menetluskulud.