Ainus püsiv asi elus on muutus
Pealkiri on inspireeritud vanakreeka filosoofi Herakleitose (5.-6. saj eKr) tsitaadist: „Ühte jõkke ei saa kaks korda hüpata.“ Selle paradoksaalse väljaütlemise taga peab olema aga midagi sügavamat ja püsivamat, sest see mõttetera on inimkonnaga kaasas käinud juba rohkem kui 2500 aastat ning erinevas tõlgenduses kõlab see peaaegu igas kultuuriruumis. Mida siis arvata sellest, kui ühelt poolt pole maailmas midagi püsivat, millele kindel olla ja teisalt on püsima jäänud printsiip muutuse absoluutsest ülemvõimust.
Nagu ka teised Milaatose koolkonna filosoofid nii oli ka Herakleitos veendunud, et kõikide asjade ürgalge on tuli. Tuli ise on aga pidevas muutuses ja tule vastu saab kõike vahetada, nii nagu kulla vastu saab kaupu vahetada. Tänapäevase füüsika printsiibid ei olnud siis veel teada, aga väga palju on selles sarnast termodünaamika seadustega. Et midagi saavutada, siis selleks tuleb kulutada jõudu ehk energiat. Olgu selleks kasvõi mõttetöö, mis kulutab ehk „põletab“ igal hetkel hoolega kaloreid. Tasuta lõunaid pole olemas, igavesti võlgu elada ei saa ning selleks, et kontole laekuksid tonybet
, tuleb teha esimene ülekanne – kulutada selleks raha ehk kulla tänapäevast laiemalt levinud ekvivalenti.
Kui ööle järgneb alati päev, talvele kevad ja põuale vihmasadu, siis sellele saab tõepoolest kindel olla. Selliste muutustega on inimene harjunud, neid aastatuhandete jooksul oma DNA-sse ja kultuuri kinnistanud, sellest lugusid laulnud ja raamatuid kirjutanud. Tundub nagu oleks asi selge – muutused käivad elu juurde, annavad sellele etteaimatuse ning näilise kindluse, et nii saabki olema.
Miks siis aga elu ise läbi saab? Selle küsimuse on endale esitanud ilmselt iga inimene, kes vähegi surma ja enda surelikkusega kokku on puutunud. Miks on nii, et kuigi elus on kõik muutuses ja see muutus on jääv, pole üksikindiviidi elu ringitaolises muutuses sarnaselt aastaaegadega? Miks liigub elu lineaarselt vaid ühes suunas vääramatu kiirusega?
Miks muutus on vahel talumatult raske
Kuigi pidev ja lakkamatu muutus on meie igapäevase elu lahutamatu osa, siis miks ometi levivad mõned muutused raskemalt kui teised. Vahel tundub, et loogika ja ratsionaalne selgitamine ei suuda kuidagi muuta inimeste tõekspidamisi ja argument „nii on alati olnud“ jääb liiga kergesti peale. „Nii“ ei ole ju alati olnud. Isegi kui lubatav tulevik on igati parem, sest jääb puudu julgusest, pealehakkamisest ja püsivusest, et parema nimel tööd seda.
Jah, tööd, sest muutus ei tule tasuta. Oleks tore, kui selle töö teeksid ära teised, aga me ei räägi siinkohal füüsilisest muutusest – muruniitmisest või magamistoas lambipirni vahetamisest. Selle muutuse eest võib maksta, kui ise ei jõua-taha-viitsi. Vaatluse all on ikkagi filosoofiline muutus, muutus mõtlemises, suhtumises ja käitumises. Kindlasti on üheks takistavaks aspektiks ebakindlus.
Me ei saa kunagi 100-protsendilise kindlusega väita, et suudame ennast ja oma elu muuta; veel vähem teiste oma või koguni millegi täiesti originaalsega välja tulla. Kuigi me võime olla veendunud, et me suudame seda teha, on tõsiasi, et me jätame palju tegemata, võimalused kasutamata ja kahetseme nii tehtut kui ja tegemata jäetut. Neile, kes ei ole liiga enesekindlad, on selline ebakindlus hirmutav. See hoiab meid paigal ega lase edasi areneda.
Me kardame halvast suhtest või töökohast lahkuda, sest mis siis, kui me ei leia kedagi paremat? Siis me oleme üksi. Me kardame sellest töökohast lahkuda, sest mis siis, kui meie äriplaan ei toimi või järgmine karjäär ei õnnestu nii, nagu plaanitud? Siis oleme ilma tööta või isegi õnnetumad oma uuel töökohal kui varem.
Üks võimalus sellega toime tulla on lasta kontrollist lahti ja uskuda endasse, et sa tuled välja elusalt ja paremini. Isegi kui mainitu juhtub, ei ole see maailma lõpp. Tuleb lihtsalt edasi liikuda ja teada, et edu saavutamiseks ei ole kunagi liiga hilja. Sul on olemas see, mida on vaja, et tulla toime sellega, mida elu sulle ette heidab, ja muutuda tänu sellele paremaks inimeseks. Miks? Sest nii on see alati olnud – sedasama põhimõtet, mis meid kinni hoiab, saab ära kasutada ka edasiliikumiseks.
Kõik on kahtlane ja vaieldav
Sellist mõtteviisi kannavad nii skeptikud, agnostikud kui ka teadlased, kes viitavad taolisele põhimõttele ka kui van Fraasseni teooriale. Kui seda põhjalikult argumenteerida ja näidata, et igale seisukohale võib esitada põhjendatud vastuväiteid ja midagi lõplikult tõestada on filosoofilises maailmas võimatu, siis olekski justkui jõutud kõige sügavama tõeni. Kõige üle võib lõputult vaielda, kõike võib absurdini kalduvate näideteni analoogiate põhjal püüda illustreerida ja tõestada, kuid midagi kindlat väita ei saagi.
Siinkohal unustavad taolise mõtteviisi propageerijad ära aga iseenda algse väite – kõik on kahtlane. Tähendab, et ka seesama väide on kahtlane ja sugugi mitte kindel! Seetõttu võiks ikka püüda midagi mõista, mingisuguse tõeni välja jõuda hoolimata sellest, et meie praegused mõtte- või eksperimenteerimise vahendid on nii piiratud.
Kunagi tundusid ka teised kontinendid kauged ja kättesaamatud, teistest taevakehadest rääkimata. Inimkonna ajalugu on tegelikult niivõrd lühike, et käed rüpes maha istuda ja tõdeda, et midagi uut ei olegi enam saavutada – kõik on käes ja jääb üle vaid pisikesi tehnoloogilisi parandusi teha, et kassivideoid ikka kiiremini levitada ja virtuaalreaalsus veelgi vingemaks timmida. Tõeotsimine on inimesele loomupärane ja hädavajalik tegevus. Pole suurt vahet, kas see toimub teadlaste steriilses laboris või liinitöölise peas. Seni kuni mõtlemises toimub muutusi, on elul lootust püsida.
Nagu ka teised Milaatose koolkonna filosoofid nii oli ka Herakleitos veendunud, et kõikide asjade ürgalge on tuli. Tuli ise on aga pidevas muutuses ja tule vastu saab kõike vahetada, nii nagu kulla vastu saab kaupu vahetada. Tänapäevase füüsika printsiibid ei olnud siis veel teada, aga väga palju on selles sarnast termodünaamika seadustega. Et midagi saavutada, siis selleks tuleb kulutada jõudu ehk energiat. Olgu selleks kasvõi mõttetöö, mis kulutab ehk „põletab“ igal hetkel hoolega kaloreid. Tasuta lõunaid pole olemas, igavesti võlgu elada ei saa ning selleks, et kontole laekuksid tonybet
, tuleb teha esimene ülekanne – kulutada selleks raha ehk kulla tänapäevast laiemalt levinud ekvivalenti.Kui ööle järgneb alati päev, talvele kevad ja põuale vihmasadu, siis sellele saab tõepoolest kindel olla. Selliste muutustega on inimene harjunud, neid aastatuhandete jooksul oma DNA-sse ja kultuuri kinnistanud, sellest lugusid laulnud ja raamatuid kirjutanud. Tundub nagu oleks asi selge – muutused käivad elu juurde, annavad sellele etteaimatuse ning näilise kindluse, et nii saabki olema.
Miks siis aga elu ise läbi saab? Selle küsimuse on endale esitanud ilmselt iga inimene, kes vähegi surma ja enda surelikkusega kokku on puutunud. Miks on nii, et kuigi elus on kõik muutuses ja see muutus on jääv, pole üksikindiviidi elu ringitaolises muutuses sarnaselt aastaaegadega? Miks liigub elu lineaarselt vaid ühes suunas vääramatu kiirusega?
Miks muutus on vahel talumatult raske
Kuigi pidev ja lakkamatu muutus on meie igapäevase elu lahutamatu osa, siis miks ometi levivad mõned muutused raskemalt kui teised. Vahel tundub, et loogika ja ratsionaalne selgitamine ei suuda kuidagi muuta inimeste tõekspidamisi ja argument „nii on alati olnud“ jääb liiga kergesti peale. „Nii“ ei ole ju alati olnud. Isegi kui lubatav tulevik on igati parem, sest jääb puudu julgusest, pealehakkamisest ja püsivusest, et parema nimel tööd seda.
Jah, tööd, sest muutus ei tule tasuta. Oleks tore, kui selle töö teeksid ära teised, aga me ei räägi siinkohal füüsilisest muutusest – muruniitmisest või magamistoas lambipirni vahetamisest. Selle muutuse eest võib maksta, kui ise ei jõua-taha-viitsi. Vaatluse all on ikkagi filosoofiline muutus, muutus mõtlemises, suhtumises ja käitumises. Kindlasti on üheks takistavaks aspektiks ebakindlus.
Me ei saa kunagi 100-protsendilise kindlusega väita, et suudame ennast ja oma elu muuta; veel vähem teiste oma või koguni millegi täiesti originaalsega välja tulla. Kuigi me võime olla veendunud, et me suudame seda teha, on tõsiasi, et me jätame palju tegemata, võimalused kasutamata ja kahetseme nii tehtut kui ja tegemata jäetut. Neile, kes ei ole liiga enesekindlad, on selline ebakindlus hirmutav. See hoiab meid paigal ega lase edasi areneda.
Me kardame halvast suhtest või töökohast lahkuda, sest mis siis, kui me ei leia kedagi paremat? Siis me oleme üksi. Me kardame sellest töökohast lahkuda, sest mis siis, kui meie äriplaan ei toimi või järgmine karjäär ei õnnestu nii, nagu plaanitud? Siis oleme ilma tööta või isegi õnnetumad oma uuel töökohal kui varem.
Üks võimalus sellega toime tulla on lasta kontrollist lahti ja uskuda endasse, et sa tuled välja elusalt ja paremini. Isegi kui mainitu juhtub, ei ole see maailma lõpp. Tuleb lihtsalt edasi liikuda ja teada, et edu saavutamiseks ei ole kunagi liiga hilja. Sul on olemas see, mida on vaja, et tulla toime sellega, mida elu sulle ette heidab, ja muutuda tänu sellele paremaks inimeseks. Miks? Sest nii on see alati olnud – sedasama põhimõtet, mis meid kinni hoiab, saab ära kasutada ka edasiliikumiseks.
Kõik on kahtlane ja vaieldav
Sellist mõtteviisi kannavad nii skeptikud, agnostikud kui ka teadlased, kes viitavad taolisele põhimõttele ka kui van Fraasseni teooriale. Kui seda põhjalikult argumenteerida ja näidata, et igale seisukohale võib esitada põhjendatud vastuväiteid ja midagi lõplikult tõestada on filosoofilises maailmas võimatu, siis olekski justkui jõutud kõige sügavama tõeni. Kõige üle võib lõputult vaielda, kõike võib absurdini kalduvate näideteni analoogiate põhjal püüda illustreerida ja tõestada, kuid midagi kindlat väita ei saagi.
Siinkohal unustavad taolise mõtteviisi propageerijad ära aga iseenda algse väite – kõik on kahtlane. Tähendab, et ka seesama väide on kahtlane ja sugugi mitte kindel! Seetõttu võiks ikka püüda midagi mõista, mingisuguse tõeni välja jõuda hoolimata sellest, et meie praegused mõtte- või eksperimenteerimise vahendid on nii piiratud.
Kunagi tundusid ka teised kontinendid kauged ja kättesaamatud, teistest taevakehadest rääkimata. Inimkonna ajalugu on tegelikult niivõrd lühike, et käed rüpes maha istuda ja tõdeda, et midagi uut ei olegi enam saavutada – kõik on käes ja jääb üle vaid pisikesi tehnoloogilisi parandusi teha, et kassivideoid ikka kiiremini levitada ja virtuaalreaalsus veelgi vingemaks timmida. Tõeotsimine on inimesele loomupärane ja hädavajalik tegevus. Pole suurt vahet, kas see toimub teadlaste steriilses laboris või liinitöölise peas. Seni kuni mõtlemises toimub muutusi, on elul lootust püsida.
Kommentaarid (0)