Juba 85 inimeseni on jõudnud selle ettevõtte bränding aga tema tegevusi ei jälgi ükski kasutaja. Ettevõttele hinnanguid antud ei ole ja kommentaarid puuduvad samuti.

Tegevusaruanne 2023

Eesti Taimevaramu asutati 2014. aasta varakevadel.

2016. aastal jätkas Eesti Taimevaramu Eesti taimestiku fotokogu koostamist. Taimeretked viisid Taimevaramu mitmele poole üle Eesti, sealhulgas Haanjamaale, Haavakannukanti, Jussi nõmmele, Kersallu ja Vanaõuele.

2017. aastal jätkas Eesti Taimevaramu Eesti taimestiku fotokogu koostamist, keskendudes enne jaanipäeva õitsevatele soontaimedele, huvi pakkusid ka varajase sporatsiooniga sõnajalad (kivi-imar) ja osjad.

2017. aastal alustas Eesti Taimevaramu Pajumõisa taimejaama rajamist. Sel otstarbel soetati Kannikese maatükk Pajumõisa külas, endises

Kihelkonna vallas. Juba esmavaatlusel osutus selle maatüki floora huvitavaks uurimisobjektiks. Maatüki nimele kohaselt tuvastati mitmeid kannikeseliike, uurimist väärivad tulikate pisiliigid.

2018. jätkas Eesti Taimevaramu Pajumõisa taimejaama soontaimede liiginimekirja koostamist. Tublit täiendust sai soontaimede fotokogu. Erilist tähelepanu pöörati mitmesuguste abi-, kande- ja kõrglehtede jäädvustamisele.

2019. aastal uuris Eesti Taimevaramu taimi Tartu ja Viljandi lähistel, Värskas ja Noarootsis. Lähemalt vaadeldi täpilist iminõgest Turje keldri lähistel Harjumaal.

2020. oli Eesti Taimevaramul hea aasta. Haavakannu külast Harjumaal leiti laialehise seaherne (Lathyrus latifolius) õitsev taim (üks kahest leidukohast Eestis!), Pirita linnaosast Tallinnas leiti harilik koeranaeris (Bryonia alba) (üksikud leiukohad Eestis) ning Kloostrimetsast Tallinnas pugu-väärtakjas (üksikud leiukohad Eestis). Pikemad retked viisid Eesti Taimevaramu Eesti lõunapiirile Värska, Koidula ja Piusa lähistel (leiti metskevadiku paljakupraline teisend), Valgehobusemäele (näsiniin) ja Lipstu nõmmele (palu-karukell). Tõusetus küsimus, kas tumedaõielised aas-karukellad kuuluvad tegelikult taksonisse P. nigricans. Märkimist väärib karvase tondipea leid Männiku jaama lähistel ja vesisule esinemine

Kurna ojas Tallinnas. Jälgides taimede pildistamiseks üliolulisi valgusolusid, leidis Eesti Taimevaramu, et tema majandusaasta peaks rohkem kokku langema pildistamiseks soodsate valgusoludega, seega on uueks majandusaastaks 01.12. - 30.11. Sellest muudatusest lähtuvalt on koostatud ka käesolev aruanne.

2021. aasta kõrghetkeks oli igati tulemuslik uurimisretk Saaremaal Himmiste külas Himmiste-Kaarli maaüksusel. Lääne-Saaremaa kuivad loopealsed on botaaniliselt ülihuvitavad, edaspidi on tingimata tarvis selle piirkonnaga lähemalt seotud olla. 2021. aastal uuris Eesti

Taimevaramu Eesti piimikaid, kellest tatari piimikas on arvatavalt võõrliik ning siberi piimikas II kaitsekategoorias looduskaitsealune liik. Jägala jõe suudme lähedalt avastati Pallase lurssvilja leiukoht. Virtsu sadama lähistel vaadeldi hambust mesikat ning randkerssi. Pikem retk viis taimevaramu Jaakna rabasse (väike jõhvikas). Tähelepanu väärib põhja-ungrukolla leid Põhja-Eestist Kullamäe külast, mis on esimene kirjapandud selle taksoni leid Põhja-Eestist.

2022. aastal tehti ettevalmistusi põhjalikuma taimestiku inventuuri koostamiseks Saaremaal Himmiste külas ja Pajumõisa külas, inventuuri läbiviimine jääb järgmistesse perioodidesse. Suuremat tähelepanu pöörati harjas-lõhnheina alamliikide määramisele, Tallinnas Männiku diskgolfiplatsi lähistelt määrati põhja-lõhnheina esinemine, üllatusena tuli hariliku rassi väikese, kuid elujõulise populatsiooni avastamine

Harjumaal Haavakannu kandis, sealtsamast leiti ka aas-hundihammas (mille üsna kompaktne põhileviala jääb Tallinnast lääne poole). Pirita jõe ja Narva mnt vaheliselt heinamaalt leiti metskevadiku (III kaitsekategooria) seni registreerimata kasvukoht.

2023. oli Eesti Taimevaramus võõrliikide aasta. Tallinnas ja Harjumaal vaadeldi kahes leiukohas salati-klaitooniat (esimene leid Eestis sellel sajandil), Tallinnas sala-jürilille (sai õige määrangu ja eestikeelse nime 2023. aastal) ning madarikku (esimene leid sellel sajandil), Maardus avastati longus karutubaka leiukoht (kuigi tegemist on kodumaise liigiga, kasvasid taimed tugeva inimmõjutusega alal, võimalik, et seemned pärinesid väljaspoolt Eestit), Tallinnas vaadeldi kahkjaspunast ristikut. Pikemad retked viisid Taimevaramu Kolga lahe saartele (Rammu, Rohusi,

Lõuna-Malusi). Rammult leiti suurt unilooka, rootsi kukitsat (rootsi kukitsa n.ö rannapolpulatsioon) ja arvatavalt rand-kannikest, Lõuna-Malusil vaadeldi Ruprechti kikkaharja (Eestis ebaselge levikuga takson). Harjumaal Kulli raudteejaama lähistelt leiti arvukas läänekollaka kasvukoht.