Vannitoas põrandaküte on kahtlemata luksuslik mugavus, mis on levinud nõukogude aegse arhitektuuri usaldusväärsest, kuid veidi kohmakast usstorust kaugemale arenenud. Üha enam kodudes on põrandaküte asendanud vannitoa kütmisel traditsioonilised radiaatorid ning selle tulemusena on levinud arusaam, et käterätikuivatit enam ei vajata.

Nõukogude ajal oli levinud praktika kasutada usstoru, mis lisaks küttele pidi toimima ka käterätikuivatina. See ebamugav ja ruumikulukas lahendus jättis paljud inimesed mõtlema, kas käterätikute kuivatusvajadus on üldse nii hädavajalik.

Tänapäeval, kus põrandaküte on saanud standardiks ja paljudel on võimalus nautida sooja põrandakatet, on käterätikuivatist saanud teatud määral "retro" element. Inimesed on harjunud mõtlema, et põrandaküte suudab kõike, sealhulgas hoolitseda ka rätikute kuivatamise eest.

Ent siin tekib paradoks: kuigi põrandaküte tagab üldise soojuse ja mugavuse vannitoas, on ikka veel vajadus kohapeal, kus kiiresti ja tõhusalt rätikuid või muid tekstiile kuivatada. Põrandale need asjad ju päris kõlba laotada.

Seega, ehkki käterätikuivatid võivad tunduda mineviku pärandina, on need tegelikult nutikad ja praktilised lahendused, mis lisavad vannitoale mitte ainult funktsionaalsust, vaid ka stiili. Kompaktne ja efektiivne käterätikuivati ei ole mitte ainult praktiline, vaid ka esteetiliselt nauditav lisand vannitoa interjööris.

Seega, vaatamata sellele, et põrandaküte võib meid kütta, ei tasu alahinnata käterätikuivati olulisust. See on lõpuks väike, kuid oluline detail, mis muudab meie igapäevased vannitoomomendid veelgi nauditavamaks ja mugavamaks.