Terasplekki katusena kasutamine on ajalooline traditsioon, mis ulatub tagasi 16. ja 17. sajandisse, kui raudplekki hakati kasutama esinduslike hoonete katustel. 19. sajandi valtsimismeetodid tõrjusid välja sepistatud plekkplaadi, muutes terasplekist katuse kättesaadavamaks ja populaarsemaks. Teraspleki eelisteks olid materjali kergus, vormitavus, külmakindlus ja võimalus luua tihedaid katuseid.

Korrosiooniprobleemide vältimiseks hakkasid inimesed terasplekki tõrvama ning hiljem lisati tsinkikiht teraspleki kaitsmiseks korrosiooni eest. Tsingitud terasplekk pakkus suurepärast vastupidavust, kuid selle hind oli kõrgem. Aja jooksul arenes ka värvimistehnoloogia ning tsingitud terasplekki hakati katma värvikihiga, tagades nii soovitud välimuse ja täiendava kaitse korrosiooni vastu.

Tänapäeval koosnevad kvaliteetsed teraskatused kolmest olulisest kihist:

1. Terasplekk: See tagab soovitud kuju ja tiheduse katusele.

2. Tsingikiht: Kaitseb terasplekki korrosiooni eest.

3. Värvikiht: Kaitseb korrosiooni eest ja annab katusele soovitud värvitooni.

Terasplekki kasutatakse nüüd erinevates paksustes, sõltuvalt katuse tüübist. Paksem plekk (0,6-0,7 mm) sobib hästi valtsplekk-katusteks, samal ajal kui õhem plekk on ideaalne profileeritud teraskatuste jaoks, kuna see on jäigem ja vähem altid lainetamisele.

Tänapäeval kasutatakse erinevaid värvikatteid, mis erinevad keemilise koostise ja vastupidavuse poolest. Kvaliteetsetel teraskatustel kasutatakse näiteks Purali või PVDF-iga kaetud värvikatet, mis tagab pikema eluea. Värvkatet tuleb uuendada vastavalt katuse tüübile ja keskkonnale, näiteks 25-35 aasta tagant Purali või PVDF-iga kaetud katustel ja 10-20 aasta tagant polüestri või mattpolüestri puhul.

Loe täpsemalt Kodukate kodulehelt!

Kontakt