Eesti matusetraditsioonid on aastate jooksul muutunud ja kohandunud vastavalt ühiskonna arengule ja kultuurilistele mõjutustele. Kuigi tänapäeval võib leida palju erinevaid matusekorralduse viise, on siiski mitmeid traditsioone, mis on püsinud Eesti matusekultuuris läbi aegade.

Vanemad traditsioonid

Eesti vanematel traditsioonidel oli matustel suur tähtsus, sest nendes usuti, et see on viimane võimalus austada surnut ja hüvasti jätta. Enne matuseid toimusid sageli lahkunud inimese kojuviimise tseremooniad. Pärast lahkumist tuli lahkunu koju tuua kirstus või mõnel juhul isegi üle õla kantuna. Kojuviimise ajal pidi leinav rahvas kinni pidama teatud reeglitest, et mitte pahandada surnu hinge.

Traditsiooniliselt on Eestis matustel kasutatud musta riietust. Lisaks oli tavaks kanda matustel valget paela, mis sümboliseeris hingematust. Valgeid lilli kasutati tavaliselt leinaseadete jaoks, kuid punaste rooside kasutamine oli tabu. Tavaliselt oli matustel rohkelt sööki ja jooki, kuid see traditsioon on aja jooksul muutunud.

Nõukogude periood

Nõukogude perioodil muutusid matuste traditsioonid Eestis märkimisväärselt. Sel ajal kehtestati riiklikud reeglid, mis määrasid, kuidas matuseid korraldada. Näiteks pidid matustel kõnelema teatud ametikohad, nagu kohaliku nõukogu esimees ja kultuurimaja direktor. Matuseid peeti sageli ka töökollektiivide korras.

Nõukogude perioodil tõusis esile ka krematsioon kui alternatiiv maetud olemisele. Kuid see traditsioon ei levinud laialdaselt, sest enamik Eesti inimesi eelistasid jätkuvalt traditsioonilist maetud olemist.

Tänapäev

Tänapäeval on matusekorraldus Eestis muutunud vabamaks ning traditsioonid on kaotanud oma tähenduse ja tähtsuse. Inimesed võivad valida matusepaiga ja -viisi vastavalt oma soovidele ja eelistustele. Üha rohkem inimesi on hakanud valima keskkonnasõbralikke matuseviise nagu ökomatused või krematsioon.