Juba 1380 inimeseni on jõudnud selle ettevõtte bränding ja tema tegevusi jälgib 7 Storybooki kasutajat. Keskmiselt on ettevõtet hinnatud 2,3 punktiga aga kommenteeritud ei ole.

Tegevusaruanne 2023

Aasta alguses jätkasime eelmise hooaja etenduste mängimist. Anne Paluveri 70. juubeli tükk „Ikka veel 27!“oli veel jaanuari-veebruaris suhteliselt menukas, aga mida aeg edasi, seda väiksematesse saalidesse tuli taanduda.

Kokku mängisime tema karjäärile pilgu heitnud lugu siiski 57 korda ja publik võttis kõikjal armastatud näitleja soojalt vastu. See pole ka mingi ime, sest

Paluver on kõigile hästi tuntud niisugustest lavastustest nagu „Pisuhänd“, „Tabamata ime“, „Saateviga“, „Päikesepoisid“, „Kes aevastas?“, „Norman

Vallutaja“ jpt. Ta on mänginud koos Jüri Järveti, Eino Baskini, Rein Areni,

Aarne Üksküla, Jüri Krjukovi, Urmas Kibuspuu, Salme Reegi, Elle Kulli, Ita

Everi, Helgi Sallo ja paljude teiste korüfeedega. Säravamaid hetki tema karjäärist kajastaski Toomas Kalli komöödia, mille lavastas Henrik Normann.

Episoodiliselt esitasime ka eelmist menutükki „Kui palju maksab mees?“, kus osalisteks Marika Korolev, Juss Haasma ja Karmel Naudre. Tulemus oli endiselt nauditav, sest lavastaja Andrus Vaarikul oli õnnestunud kõik kolm ühtseks ansambliks kokku liita ja väga hea tulemus saavutada. Sisesaalides olid aga suhteliselt kõrged rendikulud ja publikuarv kahanes paratamatult koos mängukordade suurenemisega. Seepärast mängisimegi viimase „Kui palju maksab mees?“ tsükli taas vabaõhulavadel augustis ja ainult suuremates linnades.

Suvetuuriks valmis ameeriklase John Patricki „Doktor võtab teid nüüd vastu“, millele suurema atraktiivsuse huvides panime nimeks: „Doktor, appi!“. Neljast lühinäidendist koosnev tsükkel oli mul juba 15 aastat tagasi eesti keelde tõlgitud, kuid erinevatel asjaoludel ikka veel esitamata. Suvel vabas õhus oleks selle terviku mängimine liiga pikaks kujunenud ja seepärast valisin välja kaks tempokamat lugu. Anne Paluveri sai seekord kasutada lavastaja rollis ja näitetruppi valisime koos temaga 2 professionaalset näitlejat: Henrik

Normanni ja Kaili Närepi, ja 2 telesarjadest tuntud harrastajat: Vladas

Radviliaviciuse („Pilvede all“) ja Lisabet Loigu („Armastus“). Andsime 20 etendust suvel vabaõhulavadel ja mängisime sügisel edasi ka saalides, aga juba väiksema menu ja publikuga. Ja kulutused nelja näitlejaga tükile olid muidugi suuremad kui ühe või kahe tegelasega näidenditele, mis olude sunnil normiks on saanud.

25. novembril esietendus Aruküla Rahvamajas inglase Peter Quilteri „Lumevangis“ Piret Kalda ja Tõnu Ojaga peaosades. (Eelnevalt olime neis rollides katsetanud Andrus Vaarikut ja Elina Reinoldit, aga paraku ei õnnestunud neilt lõplikku nõusolekut saada.) Quilter on maailmas väga populaarne autor ja teda on tõlgitud üle 30 keelde, nüüd siis ka eesti keelde minu poolt. Keeruliseks osutus vabade päevade leidmine etenduste jaoks, sest näitlejad olid Tallinna Linnateatri ja Eesti Draamateatri koosseisus ja mõlemale ühiseid aegu oli raske leida. Südamlik kahe inimese armastuslugu on õnneks väga vaimuka tekstiga ja läks inimestele korda, samal ajal head meelelahutust pakkudes. Aasta viimaste kuudega jõudsime anda 14 etendust, et siis jätkata juba uuel 2024. aastal.

Tervikuna võib hooajaga rahule jääda, sest täidetud sai tavaline norm – kaks uuslavastust ühe aasta jooksul. Murettekitav on aga teatripubliku mõningane kahanemine, sest vanemad inimesed langevad eest ära ja noorte hulgas pole teater enam nii populaarne kui vanema generatsiooni silmis.

Vaadatavust pärsib kindlasti ka inflatsioonist tingitud piletihinna kasv, millega olime sunnitud kaasa minema, et ellu jääda. Sama tendentsi jätkumine võib