Paljusid maapiirkondi ja suvilarajoone aga ka linnalähipiirkondi ei varustata joogiveega ühtse veetrassi kaudu, vaid kasutusel on veekaev ehk šahtkaev, salvkaev, pumbakaev (madal puurkaev ) või sügav puurkaev.

Salv- ja pumbakaeve esineb kõikjal üle Eesti, kus pinnakatte setete veeandvus on piisav nende rajamiseks. Need kaevud pärinevad põhiliselt eelmise sajandi algus- ja keskperioodist. 

Kaev läbimõõdult on tavaliselt kuni 1 meeter, sügavus valdavalt 5 kuni 10 m ja need kaevud ammutavad maapinnaselähedast põhjavett (kvaternaari veekompleks). (Lõuna-Eestis kohtab ka 20-meetriseid ja sügavamaid salvkaevusid.)

Rakkeid on erinevaid, mõned näited kõige rohkem kasutatavatest raketest;

100 cm sisemõõt ja 100 cm kõrgus  – mahutab 800 liitrit vett .

80 cm sisemõõt ja 80 cm kõrgus – mahutab 480 liitrit vett.

Praegu võib Eestis olla vaid üksikuid puust raketega kaevusid, rohkem on kasutatud raudkive või telliseid, kuid enamus kaevusid on ehitatud tsement- või betoonrõngastest. Et kaev oleks täiesti veekindel, peab sellel olema veelukk. Selleks kasutatakse tänapäevaselt spetsiaaltihendeid, mis asetsetakse ülemiste rakete valsi vahele. Tihend on täiesti vettpidav ja välistab pinnavee täieliku ligipääsu kaevu. Kui tihendeid ei ole, siis saab ka järgmiselt : kaevatakse kaevu ümber 2 m sügavune ja 0,7-1 m laiune auk, täidetakse see saviga ning tambitakse hästi kinni. Maapind kaevu ümber kaetakse liivaga ja sillutatakse kividega, mille üldkalle on kaevust kaugemale. Kaevurakked peavad olema vähemalt 0,7 m kõrgusel maapinnast. Kaevu asukoht peaks olema ümbrusest kõrgemal, kuid igal juhul peavad kõikvõimalikud reostusallikad olema kaevust võimalikult kaugel.