Kinnisvara kiirmüük ei ole pelgalt äri – see on kellegi elu uus hingamine!

Ma olen viie aasta jooksul olnud osaline kümnetes kinnisvaratehingutes, kus müüja ei otsinud parimat hinda. Ta otsis väljapääsu. Ja ma olen näinud, mis juhtub sellel hetkel, kui väljapääs leitakse. See ei näe välja nagu rõõm. See näeb välja nagu keegi, kes hingab esimest korda pikka aega sügavalt sisse ja välja. Sellest artiklist tahangi kirjutada – inimestest, kelle jaoks kinnisvara kiirmüük ei olnud numbrite küsimus, vaid elu tagasi saamise küsimus.

See on alati kellestki rohkem kui maja

Kui keegi helistab sõnadega „ma pean selle korteri maha saama,” on juba esimese poole minuti jooksul selge, et tegelikult ei räägita korterist. Räägitakse millestki muust. Alati.

Räägitakse emast, kes on läinud, ja pärandkorterist, mis on seisnud aasta, kuna kolm õde-venda ei jõua kokkuleppele. Iga kord kui keegi sõidab Mustamäele uksi lahti tegema, meenub, et ema ei ole enam.

Räägitakse lahutusest. Majast, kus lapsed kasvasid, kus nad õppisid kõndima, kus valmistati esimesed koolitöid. Maja on alles, aga pere ei ole.

Räägitakse ettevõttest, mis jääb kinni, ja äripinnast, mille laen kasvab intressiga iga kuu. Mees on teinud viisteist aastat oma äri ja nüüd ei tea, kas talle jääb väärikus alles.

Räägitakse Helsingist, kus ootab uus töökoht ja uus algus, aga Tallinnas Lasnamäel on korter hüpoteegi all ja üürnikega. Kuidas sa sealt seda korterit müüa jõuad, kui sinu lennuk läheb kolme nädala pärast?

Need ei ole kinnisvara-jutud. Need on elulood. Ja just sellepärast on kinnisvara kiirmüügi ja otseostu teenus minu jaoks viimastel aastatel muutunud olulisemaks kui klassikaline maaklerivahendamine. Sest mõnikord on inimesel lihtsalt vaja, et keegi koorma enda peale võtaks. Kiiresti. Ilma tuhande küsimuse ja kahekümne näitamiseta. Ilma et peaks ootama ostja pangalaenu otsust.

Lugu Marikast, kes ei olnud kaks aastat oma õega rääkinud

Marika – nimi muudetud, kuid lugu on päris – helistas ühel veebruari esmaspäeval. Tema hääl oli väsinud. Ema oli läinud kaks aastat tagasi, pärand oli jagamata, Kalamaja kahetoaline oli seisnud pooleteist aastat tühjana.

„Me ei räägi enam oma õega. Meie lapsed ei käi omavahel külas. Ma ei jõua enam seda kanda, aga ma ka ei jõua õega kokku istuda.”

Pakkumine tuli sama päeva õhtuks. Marika rääkis õega – esimest korda kahe aasta jooksul – ja see ei olnud kerge vestlus. Aga kui selgus, et raha läheb otse igaühe kontole ja keegi ei pea kellegagi tülli minema, oli jutt läbi kahekümne minutiga. Nädala pärast olime notari juures. Kolme päeva pärast oli raha kontol.

Pool aastat hiljem kirjutas Marika: „Me saime suvel õepojaga kokku. Ta ütles: „tädi, mul oli sinust puudus.” Aitäh.”

See ei olnud kinnisvaratehing. See oli ühe pere kokkutoomine. Ja kui ma sellest loost räägin, ei räägi ma sellest reklaami mõttes. Ma räägin sellepärast, et kui sina oled samas olukorras, sa teaksid: sellest on väljapääs. Ja see väljapääs ei ole keeruline – see algab ühest telefonikõnest või veebivormi täitmisest.

Mida ma olen õppinud nende inimeste kohta, kes otsivad kiirmüüki

Esimestel aastatel arvasin, et kinnisvara kiirmüük on lihtsalt tehniline teenus – kiirem ajaraam, lihtsam protsess, kokkuhoid vahendustasult. Täna ma tean, et see on midagi palju sügavamat.

Inimene, kes otsib kiirmüüki, ei otsi madalamat hinda. Ta otsib lõppu. Lõppu ootamisele, lõppu ebakindlusele, lõppu sellele, et iga hommik on üks ülesanne, millega ta ei taha tegeleda. Ta ei soovi pidada telefonikõnesid kaheksa erineva huvilisega, kes küsivad samu küsimusi. Ta ei soovi koristada korterit igaks nädalavahetuseks. Ta ei soovi saada kell üheksa õhtul sõnumit „kas saaks veel hinda läbi rääkida”.

Ta soovib ainult teada, millal see lõppeb.

Ja teine oluline asi, mida ma olen õppinud: need inimesed ei ole nõrgad. Nad on hoopis tugevad. Sest nad on jõudnud otsusele, mida paljud teised ei suuda teha – nad on aru saanud, et aeg, rahu ja väärikus on väärtuslikumad kui viimane viis protsenti hinnast. See on küpse inimese otsus.

Lugu Tõnisest, kes leidis uuesti oma uneaja

Tõnis oli väikeettevõtja. Tema kontor Tallinnas Mustamäel oli sada nelikümmend ruutmeetrit – hea asukoht, aga pärast koroonat läks meeskond hübriidrežiimile ja pinna kasutus kukkus kahekümnele protsendile. Kuulutus seisis portaalides viis kuud. Iga kuu maksis kommunaal, pank, haldus. Iga kuu oli unetu öö.

Kui ta helistas, ei rääkinud ta peamiselt äripinnast. Ta rääkis sellest, kuidas ta ei saa öösiti enam magada. Kuidas tema naine hakkas seda märkama. Kuidas tal hakkas kõhus valu tekkima iga kord, kui tuli pangaväljavõte.

Tehing tehti kaheksa päevaga. Hind oli umbes üheksa protsenti alla turuhinna – aga kui ta istus pärast notarit oma autos, siis ta helistas ega rääkinud mitte hinnast. Ta ütles: „Ma lähen koju ja magan.”

Kaks kuud hiljem sain temalt sõnumi: „See raha, mille ma väidetavalt ’kaotasin’ – see oli kõige odavam terapeudivisiit minu elus.”

Lugu Annest ja Peetrist, kes lahutasid rahus

Anne ja Peeter (jällegi, nimed muudetud) olid lahutamas. Kahekümne viie aasta abielu järel. Nende vahel oli juba ette nähtud, kes saab mida, aga nende ühiskasutuses Nõmme maja polnud kellelgi kavatsust võtta – mõlemale oli see liiga valus.

Nad oleksid võinud panna maja turule klassikalisel viisil. Ja neil oleks tulnud läbida veel neli kuni kuus kuud ühiseid otsuseid – mis hind, kas remontime, kes räägib maakleriga, kuidas fotode ajal seal välja näeb. Iga otsus oleks olnud uus võimalus tülitseda.

Nad valisid otseostu tee. Üks pakkumine, üks notariaeg, üks ülekanne. Kummalgi oma osa oma kontole. Nad allkirjastasid, tõusid püsti, kallistasid üksteist ja läksid erinevatesse suundadesse.

Aasta pärast sain Annelt jõulude ajal sõnumi. „Peeter helistas mulle eile. Me saame jälle rääkida. Kui me oleksime aasta otsa maja ümber tülitsenud, ei oleks see võimalik olnud.”

See, mida need lood ühendab

Ma võin neid lugusid jätkata kümneid. Pärija, kes sai lõpuks õele emapärandi osa välja maksta. Ettevõtja, kes päästis oma äri likviidsuse augu. Üksikema, kes kolis Saksamaale ja jõudis Eestisse jätta ainult hea mälestuse. Noor pere, kes ei saanud oma esimese kodu hüpoteeki enne maksma, kui vana korter läks.

Kõigil neil lugudel on üks ühine joon: keegi andis neile aja tagasi. Mitte ainult raha – aja. Aja magada. Aja elada. Aja olla oma perega, mitte probleemidega.

Kinnisvara kiirmüük ei ole paraku ka imerohi. On inimesi, kellele see ei sobi – need, kes suudavad neli-kuus kuud rahulikult turul oodata, kelle vara on heas seisus ja hinnas konkurentsivõimelisel tasemel. Nende jaoks toob klassikaline maakleriteenus parema lõpphinna ja see on täiesti aus valik.

Aga kui sa oled keegi, kes viimasel ajal hommikul ärgates ei taha vaadata oma e-kirju, kes kardab telefoni helisemist, kes mõtleb oma pärandkorterile või lahutuse majale või äripinnale rohkem kui mõnele elusale inimesele – siis sa tead, et midagi peab muutuma.

Kõige raskem samm on esimene telefonikõne

Kõige rohkem ma tähelepanu panen selles, et peaaegu iga inimene, kes lõpuks teenust kasutab, ütleb sama lause: „Ma oleksin pidanud seda tegema juba kuu aega tagasi.” Mitte aasta. Mitte mitu kuud. Kuu aega. Sest selleks hetkeks, kui keegi päriselt helistab, on ta juba kuu aega olnud valmis, aga ta ei julgenud teha esimest sammu.

Esimene samm ei maksa sulle midagi ega kohusta millekski. See on lihtsalt kõne või veebivormi täitmine, mille peale tuleb tunniga konkreetne pakkumine. Siduv, kirjalik, täpne number. Sa näed musta peal valges, mis sinu kontole jõuaks. Ja siis sa otsustad – rahulikult, ilma surveta, omal ajal – kas see tee on sinu jaoks.

Kui pakkumine ei sobi, oled sama tark kui enne. Kui see sobib – võib-olla algab sinu nädal teisiti, kui sa seda täna ette kujutad.

Konkreetse pakkumise saad siin – kinnisvarakv.ee/kokkuost.

Lõpetuseks

Kõige ilusam osa sellest tööst ei ole notari juures raha ülekandmise hetk. See on see hetk, mida ma näen umbes kaks nädalat hiljem, kui keegi kirjutab või helistab – ja tema hääles on midagi, mida enne ei olnud.

Seda, mida ei ole, on raskem kirjeldada kui seda, mis on. Aga ma tean, mida ma kuulen: inimene on oma elu tagasi saanud.

Ja see on teenus, millesse ma täiesti usun.