Meie silmad on tänapäeval suure pinge all ja sellele väitele on raske vastu vaielda. Isegi kui me ei istu tundide kaupa laua taga ekraani ees, kulutame vähem või rohkem aega nutitelefonis või tahvlearvutis. Paljud inimesed leiavad aega ka teleri vaatamiseks. Arvutiga töötamine ja alaline elektrooniliste seadmete kasutamine ei ole silmadele hea, see pole silmadele tervislik ega ka loomulik. Üksisilmi arvutiekraani jälgides kasutame nägemismeele võimalusi üsna piiratult. Selline üksluisus võib põhjustada silmade pinget. Kujutis on udune, näeme topeltkujutisi, tunneme silmades kuivus- või põletustunnet ning silmad võivad vett joosta, oleme tundlikumad valguse suhtes või kipuvad silmad punetama. Seda kõike on liiast. Internetist leiab suure valikud silmaharjutusi. Kas need on tõhusad? Kas need soovitused on õigustatud ja teaduslikult tõestatud? Proovime kontrollida.

Nägemist parandavad harjutused: Batesi meetod – kas uurimused on nende toimet kinnitanud?

Teadaolevalt esimesed silmaharjutused registreeriti ligi sada aastat tagasi. Sõltumatu silmaarst William Horatio Bates töötas välja silmaharjutuste programmi, mida tuntakse tänapäevani Batesi meetodi nime all. Programm saavutas suure populaarsuse, aga tekitas ka samaväärsel hulgal vaidlusi. Peamiseks põhjuseks oli see, et programmi märkimisväärset või püsivat mõju nägemisele ei olnud tõestatud. Veel enam, väideti, et Batesi soovitatud “päevitamine” ehk silmade päikesele eksponeerimine, samuti “katmine” ehk silmade katmine kätega on silmadele lausa kahjulik. Kui analüüsida tänapäevaseid laialt propageeritud harjutusi, pole raske jõuda järeldusele, et need põhinevad peamiselt Batesi 1929. aastal loodud meetodil. Soovituslikud harjutusprogrammid on tänase päevani tekitanud ohtralt vaidlusi ja reeglina puudub igasugune teaduslik tõestus nende efektiivsuse kohta. Huvitaval kombel lähtuvad praegu esilekerkivad “uued” programmid samuti Batesi pärandist – näiteks “Selgelt nägemise meetod”, mis ei ole enam käibel. Selle programmi üks meetode oli personaalne positiivsus, s.o enda veenmine selles, et “ma näen iga päevaga üha paremini”. Teisisõnu ei tunnistata tegelikkust, vaid lihtsalt eitatakse nägemispuudujääki.