Kõige raskem osa minu töös ei ole lahenduste leidmine, vaid kuulamine. Kui inimesed minuga esimest korda kohtuvad, arvatakse vahel, et mul on vastused juba olemas. Et kuulan probleemi ära, pakun kiiresti lahenduse välja ja liigume edasi.

Päris elus asjad ikka nii ei käi.

Olen üsna teadlikult õppinud end tagasi hoidma. Mitte sellepärast, et mul ei oleks ideid – enamasti tekib neid juba vestluse esimestel minutitel. Aga kogemus on õpetanud, et kõige suurem viga, mida teha saab, on hakata lahendama probleemi enne, kui oled sellest päriselt aru saanud. Vahel alustab ettevõtja juttu sellega, et töötajad ei jõua oma tööga järje peale. Mõne aja pärast selgub, et asi ei olegi töökoormuses. Tegelik põhjus peitub hoopis selles, et inimesed ei tea täpselt, mille eest keegi vastutab. Teinekord räägitakse, et ettevõte vajab rohkem kliente, kuid vestluse lõpuks jõuame hoopis arusaamisele, et enne oleks vaja olemasolevad protsessid üle vaadata.

Just sellepärast meeldib mulle rohkem küsida kui rääkida. Ka rääkimine on väga oluline — täielik vaikus ei vii arusaamani.

Mõni küsimus võib tunduda väga lihtne, aga sellele vastates hakkab ettevõtja sageli ise oma mõtteid teistmoodi nägema. Olen korduvalt näinud, kuidas inimene peatub keset lauset, jääb hetkeks mõttesse ja ütleb: „Ma ei olegi sellele varem niimoodi mõelnud.“

Need on hetked, mis mulle selles töös kõige rohkem meeldivad. See taipamine.. Mõistad?

Ma ei usu, et hea koostöö algab sellest, et keegi tuleb ja ütleb kohe, mida tegema peab, vaid sellest, et inimene tunneb, et teda kuulatakse. Päriselt kuulatakse. Mitte selleks, et võimalikult kiiresti vastus anda, vaid selleks, et mõista tema ettevõtet, eesmärke ja muresid. Alles siis on võimalik leida lahendus, mis päriselt töötab. Ja eks see ongi üks põhjus, miks mulle meeldib ettevõtjatega koos töötada. Iga ettevõte on erinev, iga inimene mõtleb erinevalt ja iga lugu on omamoodi. Mida kauem seda tööd teen, seda rohkem veendun, et kõige väärtuslikum oskus ei ole alati rääkida, vaid oskus õigel hetkel kuulata.